Seiklused teisel pool suurt lompi: Kohal!

Huuuh.... lõpuks, peale seda pikka rännakut jõudsin kohale. See tähendab siis Kanadasse Ottawasse. Kanada tervitas mind kohe tõelise puhkepäevaga. Täpselt, mida mul tegelikult vaja läks. Algselt oli plaan, et Ben tuleb mulle hommikul bussipeale vastu ja ma tulen tema juurde alguses, saan pesta ja natuke puhata ja siis tuleb Matt järgi mulle ja läheme tema juurde, kuhu ma ka siis selleks siinoleku ajaks elama jään. Ben oli aga oma töögraafikut ümber tõstnud ja ainult hommiku asemel peab tööl olema kuni ööni ja Matt unustas ära, et tal on trenn õhtul. Niiet nüüd ma olengi terve päeva üksi Beni juures chillinud, maganud ja lihtsalt puhanud. Ilm on ka sombune, sajab vahelduva eduga ja tegelikult pole ka kõige soem, niiet perfektne selliseks lebopäevaks. Jään ka täna ööseks siia, kuna nii on lihtsalt logistiliselt lihtsam.

Nii ja nüüd siis sellest, kuidas ülejäänud tripp siia edenes.

Peale eelmise posituse kirjutamist läksin põhimõtteliselt kohe turvaväravatest läbi ja otsisin oma lennu värava üles ja istusin maha sinna. Lend muidugi hilines jälle natuke, aga ma jõudsingi selle ajaga ühe Game of Thrones'i osa ära vaadata. Lend läks megahästi, alguses küll raputas päris korralikult, aga mitte kaua. Kohe peale hommikusööki jäin magama ja magasin umbes 4,5 h kuni lõunasöögini välja. Peale seda enam und ei tulnud ja vaatasin filmi sealt toolisiseselt ekraanilt. Vaatasin mingit robotifilmi Chappie, mis oli tegelikult päris khuul isegi.
New Yorki jõudes läks lennujaamas kõik megakiirelt, mis suht üllatas mind. Kontrolliti passi ainult, pagasit ei vaadatudki. Ja see muidugi, et mu kott kohale jõudis, oli suht ime. Kuna ma andsin ju selle Tallinnas sisse ja polnud vahepeal näinud seda ning arvestades, kui palju mul lende oli, siis see tundus pigem imena, kui see kohale peaks jõudma õigeaegselt. Ta tuli sealt lindilt küll peaaegu et viimasena, aga vähemalt tuli. Lennujaamast läksin kohe otse metrooga kesklinna bussijaama, kus mul õhtul buss pidi minema ja ajasin oma piletid korda ja panin oma koti sinna pakihoidu ära, et linnapeal vähe mugavam oleks.

Ja nagu whaaaattt.....mis asi see NY oli??? Ma tahan kolida sinna. Igasse suurlinna minnes, kus ma siiani olen käinud, olen ma oodanud seda tunnet, mis mul eile terve päev oli. Niipea, kui ma sealt bussijaamast välja astusin, sain kohe aru, et see on midagi hoopis teistsugust, kui need teised suurlinnad. Seal liikudes on reaalselt tunda, kui suur ja busy see linn on. Puudub igasugune kindlustunne, aga samas nagu hirmu ka pole. Valgusfoorid on põhimõtteliselt ainult autodele, kuna jalakäijad lähevad üle täiesti lampi, siis kui autosid parajasti ei tule, olenemata, kas on roheline või mitte. See kõik meenutas mulle aasia suurlinnu, kus on jõhkralt rahvast, kõik siblivad ja liiklus on väga segane. Aasias see kuidagi on okei, inimesed on väikesed, seega neid mahub palju igale poole ja liikluses on peamiselt rollerid, aga NY inimesed on pigem suured, pluss siis mingid hiiglaslikud mustanahalised sinna vahepeale ja liikluses pole mitte rollerid vaid suured autod, pluss siis veel päris palju suuri veokeid ja busse. Seega see kõik loob täieliku kaose sinna, aga sellegi poolest see kõik toimib ja see niiväga meeldiski mulle.
Ja siis Central Park. Jälle whaaatt....kõik see, mis ma just enne kirjeldasin kaob järsku. Sa sisened sinna parki, linnud laulavad, põõsastes sahistavad oravad, kilpkonnad ja muud loomad. Inimesed pikutavad niisama, peavad piknikku või teevad sporti ja see park on nii suur, et seal reaalselt jätkub kõigile ruumi. Seega tekib tunne nagu sa polekski enam kusagil megapolise tsentris, vaid kusagil äärelinna mõnusas pargikeses.
Ning see kooslus niiväga lummaski mind. See on esimene koht, kus ma tunnen, et ma tahaks elama tulla siia. Mõte sellest, et oleks korter Central Parki ääres kusagil tundus lihtsalt jumalik. Elad linnas, mis kunagi ei maga, aga samas saad rahulikult pargis jooksmas käia või koera jalutada ja rahu nautida. Lihtsalt ettekujutus näiteks sealsest laupäevast tundus midagi suht müstilist. A, mis teeme täna? Läheks teeks pargis väikse pikniku päeval. Davai, aga õhtul? Ei tea, mis teha tahad? Muusikal Brodwayl? Niisama chill Times Squeril? Mingi High Class pidu kusagile pilvelõhkuja katusel? Why not? Sest see kõik on võimalik ja käejala ulatuses.
Ma olin muidugi ainult täiesti linna keskel ja võibolla see oli esimene vaimustus, aga lihtsalt see, et ma lõpuks sain tunda seda tunnet, mida linnades reisides nii kaua otsinud olen, oli lihtsalt nii ulme. Ja kuna ma lähen tagasi sinna veel kindlalt ja siis juba pikemaks ajaks, eks siis näis kas ma mõtlen edasi ka sama moodi.
No muidugi oli seal ka ebameeldivaid asju, inimesi kes midagi peale surusid või sult raha välja pinnida üritasid jne, aga see käib minu arust suurlinnade juurde, niiet see pigem väga ei häirinud.

Ja üldiselt rääkides, ega ma seal nagu väga midagi otseselt ei teinudki, käisin lihtsalt sihitult ringi terve päeva ja nautusin kõike, mis ümberringi oli parajasti. Võtsin alguses suuna kätte kaardi pealt, kuhu poole minna tahan ja edasi vahetasin suvaliselt tänavaid, kus parajasti midagi huvitavat paistis. Kuna see linna on tänavate ruudustik, siis ära eksida oli ka peaaegu et võimatu. Põhiliselt olingi Brodway, Times Squeri ja Central Parki ümbruses. Arvutasin umbes välja, et päevaga sai vist umbes 20 km maha kõnnitud ja õhtuks jalad lõid korralikult tuld. Lisaks sellele oli päeval temperatuur 40 kraadi lähedal.

Kell 10.45 õhtul läkski siis mul buss Ottawa poole. Selleks hetkeks, kui bussi peale läksin, olin ma 47 tunni jooksul 4,5 tundi maganud. Seega ma jäin magama juba enne, kui buss sõitma hakkas. Kell 3.30 oli ümberistumine kusagil pärapõrgus, kus saime umbes pool tundi bussijaamas passida ja seal nägin ma oma elu esimest amishite perekonda. Päris huvitavad nägid välja. Sealt edasi olime 5.30 piiril, kus kogu buss pidi umbes 45 min minu järgi ootama, kuna see piiriametnik ei osanud mu tööloaga midagi peale hakata. Seetõttu lükkus kohalejõudmine ka edasi. Seega Ottawasse jõudsin alles peale kella kaheksat ja Ben tuli mulle vastu ja tõi enda juurde ja siin olengi siis nüüd terve päeva chillinud.

Homme aga lähevad asjad juba huvitavaks. Nimelt, kui me bussijaamast siia poole sõitsime teatas Ben mulle, et neil on homme Mattiga esinemine(teevad bändi) ja et see pole mingit tavaline esimnemine vaid Matti tädi 50 juubel. Mu esimene mõte oli, et okei vägahea, et siis saangi minna linnapeale uitama ja vb natuke tööd ka otsida, aga enne kui ma oma mõttega kuhugi edasi jõudsin teatas Ben, et see sünnipäev toimub kusagil maal ja et ma lähen kaasa nendega. Ma alguses arvasin et see oli pigem nali, aga enne kui ma vastata jõudsin lisas ta juurde, et see polnud mitte küsimus vaid: Dude you're coming with us and that's it! Edasiseks täpsustuseks sain teada, et see üsna suur üritus, kus terve suguvõsa tuleb kokku ja me jääme sinna ööseks telkima.
Seega homse päeva ja mingi osa pühapäevast veedan ma kusagil maal Matti suguvõsaga pidutsedes ja eks ma siis pühapäeval üritan kirjutada kuidas oli.

Natuke pildimaterjali New Yorkist ka: