Ottawa Redblacks

Neljapäeval käisime siis Beni, tema isa, onu, onupoja ja onutütre mehega Montrealis Kanada jalgpalli vaatamas. Hommikul läksin Beni juurde kohe ja sealt viidi meid kesklinna, kust läksid bussid kell 3 Montreali poole. Kui kesklinna jõudsime, siis oli tänav juba fänne täis ja kõik ootasid busse ning ka televisioon oli kohal. Meid oli põhibussi peale määratud, kus peal oli ka telemeeskond. Seega õnnestus mul ka Kanada uudistesse pääseda. Küll ainult korraks aga suht uhke on olla ikkagi. Sõit Montreali kestis natuke üle kahe tunni ja tunnike enne mängu algust olime kohal. Käisime tegime kõrvaltänavas kiire söögi ja läksimegi kohe staadionile. Suht imelik oli mööda linna ringi käia, kuna meil olid kõigil Redblacksi särgid seljas ja iga natukese aja tagant tuli kusagilt: "buuuuuu". Staadion oli suht korralik. Mängu keskpaigas teavitati, et hetkel on staadionil üle 21 000 inimese. Lisaks sellele veel selline tore fakt, et poole liitrine õlu staadionil maksis 10 dollarit. Mäng ise oli ka täiega lahe. Ma natuke lugesin enne mängu juba wikipediast, millega täpsemalt tegu on ja teised seletasid ka mulle kohapeal ja mängu lõpuks olid mul juba enamus reeglid selged. Eurooplase jaoks on tegu siiski põhimõtteliselt ameerika jalgpalliga. Mõned üksikud reeglid, mis tegelikult mängu seisukohalt on tähtsad, on erinevad, aga üldine põhimõte on neil siiski sama. Muidu oli kõik väga lahe, ainult see, kuidas see mäng venis, oli mulle väga harjumatu. Mänguaeg ise oli täpselt 60 min ja iga väikese asja pärast ei pandud kella ka seisma, aga ikkagi kestis mäng kokku 3 tundi. Seda siis sellepärast, et pidevalt olid mängus televisiooni reklaamipauside pärast seisakud ja iga natukese aja tagant, kui mõni suurem viga oli, pandi aeg ka seisma. Seega üsna palju oli seal aega niisama juttu rääkida, aga ma sain aru, et see ongi vist üks selle mängu võlusid kohalike jaoks. Tullakse kohale seltskonnaga, juuakse, chillitakse, räägitakse juttu ja siis vahepeal elatakse kaasa, kui jälle pall mängu pannakse korraks. See telereklaami pärast mängu katkestamine oli mulle kuidagi eriti vastu. Minu mõistuse järgi peaks ikka televisioon ennast mängu järgi kohandama, mitta vastupidid. Siin pidid aga reklaamrahad nii suured olema, et selle pealt see sport elabki.
Ottawa Redblacks on CFL-is alles väga uus meeskond. Eelmine hooaeg oli neile esimene ja neil läks ikka väga kehvasti. 19 mängust suudeti võita ainult 2 ja need mõlemad kodus. Neljapäevane mäng oli aga kogu selle hooaja esimene mäng ning meil õnnestus see võõrsil võita. Seega kõigi üllatus ja heameel oli suur. Ning kogu see õhkkond, mis seal staadionil mängu lõpus valitses oli imeline. Ka minu emotsioon oli metsik ja õhtuks oli hääl ka karjumisest natuke ära.
Pärast mängu läksime otse bussi peale ja meid toodi Ottawasse tagasi.

Eile hommikul lebotasin niisama Beni juures ja päeval olin rannas. Õhtul hakkas siin samas meie maja juures rannas Dragonboat festival, mis siis kujutab endast pikkade viikingistiilis aerupaatide võistlust, kust Matt ja Hannah ka osa võtavad. See festival kestab terve nädalavahetuse ja hommikuti on võistlus ning õhtuti on kontserdid. Seega eile õhtul käisimegi ühte bändi kuulamas. Peale seda tulime aga kohe koju ära, kuna teised pidid täna hommikul kell 7 juba rannas olema, et võistluseks valmis seada ennast. Ma kahjuks magasin täna päris kaua ja nende sõitu vaatama ei jõudnudki. Täna olid aga õnneks alles eelsõidud ja nad said edasi, niiet homme hommikul üritan neile kaasa ka elama minna.

Praegu hakkangi kohe veel sinna restorani tööintervjuule minema, millest eelmine kord ka juttu oli ja peale seda saab siis täielikult festivali lainele minna.
Järgmine kord vist saangi juba kirjutada, milline mu lõplik töökoht siis olema saab siin.

Siit saab näha mu 2 sekundit telekuulsust: http://ottawa.ctvnews.ca/video?binId=1.1164587
Sealt tuleks siis valida 25.juuni uudised ja alustada tasub 18min 15sek koha pealt.

Job!

Yeeahhh!!!!

Kui eelmises postituses kirjutasin, et täiega loodan, et saan mingi muu pakkumise enne kolmapäeva, et ei peaks sinna koolitusele minema, siis nii ka õnneks läks.

Eile ärkasin Beni juures üles ja läksin lõunaks linnapeale, et veel sellel tänaval, kus eelmine nädal RibFest toimus, CV-sid jagada. Seal õnnestus mul üks koht leida, mis just avati ja nad otsivad teenindajaid. Sai kokku lepitud, et lähen laupäeval intervjuule. See andis mulle lootust ja helistasin juba sinna nugade müümise kohta, et sooviksin oma koolituse järgmisesse nädalasse lükata. Lõpuks sai kokku lepitud, et teen kolmapäeval esimese koolituse päeva ära ja siis ülejäänud kaks jäävad järgmisesse nädalasse. Kuid umbes 10 minutit peale seda kõne, sain juba uue kõne. Seekord sellest sõõrikukohvikust(Tim Hortons), kus reedel intervjuul käisin. Nemad teatasid mulle, et olen tööle võetud ja saan alustada järgmine esmaspäev. Seega tähendab see, et nüüd mul on kindlalt mingi normaalne töö olemas. Kuna aga Tim Hortons maksab mulle miinimumpalka ja seal väga tippi ei saa, siis lähen ma kindlasti laupäeval veel sinna intervjuule ja eks peale seda näis, kuhu ma lõpuks omadega maandun. 

Tänu sellele otsustasin, et ei hakka praegu enam aega raiskama tööotsingutele ja puhkan nüüd täiega selle nädala. Eile õhtul käisimegi väljas veel õhtul, tähistasime natuke jaanipäeva ja täna ma sinna koolitusele ei läinud ning jõudsin lõpuks ometi randa. Lebotasin seal pool päeva ja sain natuke oma parmupäevitusest lahti, mille ma siin nende päiksepaisteliste tööotsingupäevadega endale ilusti saanud olin. 

Homme aga on juba pikalt oodatud päev, kus me läheme Montreali. Ma vist siin ei olegi maininud seda, et tegelikult juba siis, kui ma veel Eestis olin, soetasin ma endale fännipileti CFL(Canadian Football League) mängule. See siis tähendab, et homme stardib kell 3 siit kesklinnast mitu Ottawa Redblacks fännide bussi, mis viivad meid Montreali, kus toimub mäng, mida saame siis fännisektoris vaadata. Iseenesest peaks tegu olema põhimõtteliselt ameerika jalgpalliga, ainult natuke teiste reeglitega. Eks ma juba järgmine kord oskan rohkem kirjutada, mida see täpselt endast kujutas.

Lõpetuseks sooviks kõigile tagant järgi head jaanipäeva.

Crazy week

Niiiii...Lõpuks ometi leidsin aega maha istuda ja see blogi kirjutamine ette võtta. Ulmeliselt tegus on olnud see viimane nädal, niiet ma nüüd üritangi kõik kirja panna ja see pigem saab jälle mingi romaan olema. Ma hakkangi sealt pihta, kus eelmine kord pooleli jäin.

Teisipäev

Nagu eelmine kord mainitud sai, siis ärkasin hommikul üles ja hakkasin kohe seda alkoholi käitlemise sertifikaati tegema. Alguses see programm ütles, et aega kulub umbes 4 tundi ning vastupidiselt kõigile mu ootsutele see võttiski kokku vähemalt 4 tundi. Põhimõtteliselt kujutas see endast erinevadi videoid ja küsimusi vaheldumisi ja iga bloki lõpus oli test. Alguses oli isegi suht huvitav, aga umbes poole peal oli mul juba kopp nii ees, et ma tegelesin miljoni muu asjaga paralleelselt niiet kokkuvõttes tegin ma tegelikult seda asja terve päeva. Üheks põhjuseks oli ka see, et väljas sadas päev läbi vihma ja mu suur tööotsimise plaan linnas jäi niikuinii ära. Seega istusingi terve päeva kodus, üritasin selle sertifikaadiga ühele poole saada ja chillisin arvutis niisama. Päris lõpueksami tegin vist alles mingi kella 8 ajal õhtul ning see oli päris omamoodi kogemus. Ma tegin seda küll oma toas, aga mingi selle programmi poolne ülevaataja jälgis mind webcamist ja screenview abil, et ma ei spikerdaks. Õnneks sain tehtud selle ilusti.
Päris õhtul enne magamaminekut võtsin veel Kanada netipõhise tööportaali lahti ja saatsin seal hunniku CVsid laiali.

Kolmapäev

Mu esimene tõeline tööotsimise päev. Algus läks küll natuke nihu kohe, kuna ma magasin pigem kaua ja jõudsin linna alles umbes kella 12 ajal. See aga tähendas, et kõigis restodes oli lõunane tipptund ja kellegil polnud minu jaoks aega. Seega liikusin sealt kõige paremast alast minema ja käisin natuke kõrvalisemates kohtades, kus kõik polnud nii busy'id. See aga tähendas, et ma lõpuks põhimõtteliselt kõndisin teisele poole kesklinna ja siis hiljem tagasi. Ning umbes kella 3 ajal olin tagasi Byward Marketil(see on see põhiline restode ja baaride ala) ja siis sain seal ka kõik kohad läbi käia ruttu, enne kui õhtusöögi aeg tuli. Minu suureks üllatuseks oli seal tõesti metsikult palju erinevaid kohti. Võib vist julgelt väita, et sellel suhteliselt väikesel alal oli vähemalt 30 erinevat söögi/joogikohta. Lõpuks kui kell umbes 6 sai ja kõigis kohtades jälle kiireks läks, otsustasin et aitab küll tänaseks. Peale seda käisin veel natuke poodides ja muretsesin endale erinevaid tähtsaid asju(nt adapter euroopa laadijate jaoks) ning jalutasin niisama mööda linna ringi ja olin turist natuke. Koju jõudsin vist alles kella 9 ajal ja olin täiesti surnud omadega. Teised tegib parajasti bändiproovi, niiet ma kuulasingi natuke neid ja tegin samal ajal õhtusöögi ja läksin suht vara magama.

Neljapäev

Samuti olin väga asjalik ja suutsin veel ühe baaride- ja restoderohke ala läbi käia. Seekord alustasin juba teadlikult kella 2 ajal ajal, et vältida seda lõunast möllu. Kui see ala läbi sai käidud, siis käisin veel kesklinnast läbi, kus algas Ribfest. See tähendab, siis et üks terve tänav oli erinevad ajutisi grillikohti täis ja lõhnas nagu jaanipäev. Tegin seal väikse ringi ja läskin suht vara koju, kuna pidime Matti ja Hannah'iga ratastega sõitma minema õhtul. Kui koju jõudsin mingi kella 6 ajal, siis selgus aga, et rattasõit jääb ära ja läheme hoopis linnapeale. Kui päev oli muidu megakuum ja päikseline olnud, siis selleks hetkeks kui linna jõudsime sadas padukat. Seega jooksimegi ruttu läbi Byward marketi ja istusime läbimärgadena ühte baari maha, kus veetsimegi ülejäänud õhtu. Matti sõbrad olid ka meiega, niiet väga lahe õhtu oli ja sai uusi tutvusi jälle. Kuna Matt pidi hommikul kell 7 juba tööl olema, siis õhtu lõppes üsna vara ja magama sai juba enne keskööd.

Reede

Reede oli kaua oodatud päev, kuna õhtul oli Bitter North'i( Matti ja Beni bänd) esinemine rannabaaris ja suur pidu.
Reedeks oli ka mu eelmiste päevade pingutus juba vaikselt vilja kandma hakanud. Nimelt oli mul kohe hommikul kaks tööintervjuud, mis mõlemad olid neti kaudu leitud. Esimene oli aktiivmüügi kohale, mis siis põhimõtteliselt on sama, nagu Eestis esimesena need LHV inimesed hakkasid kaubanduskeskustes inimestele pensionit pähe määrima. Ehk siis mitte just kõige meeldivam töö, aga ikkagi töö. Sealt öeldi mulle, et nad teevad veel intervjuusid ja kui kõik on läbi võetud, siis antakse teada, kas sobin neile või ei.
Teine intervjuu oli Kanada kuulsaimas sõõrikukohvikus Tim Hortons. See oleks tõeliselt lahe koht, kus töötada ja enda arust vähemalt läks see intervjuu suhteliselt edukalt ning nad lubasid 7 päeva jooksul teada anda, kas nad soovivad minuga koostööd teha või ei.
Kuna need intervjuud mõlemad olid hommikul vara, siis juba kella 12 ajal olin kodus. Aga peaaegu kohe kui koju jõudsin, sain kõne ning veel ühe intervjuu aja kell 6.30 õhtul. See aeg muidugi oli suht niru, kuna teiste esinemine algas juba kell 7.30. Aga mõtlesin, et pole hullu, et kella 8-ks jõuan ikka kohale. Well... pigem mitte. See intervjuu oli pooleldi koolitus, niiet mul läks seal üle 2 tunni ja tänu Ottawa "fantastilisele" ühistranspordisüsteemile jõudsin ma sinna rannabaari alles napilt enne kella kümmet ja kuulsin vist ainult 4 viimast lugu. Inetrvjuu läks aga hästi ja ma sain töö endale. See on aga jällegi üsna halb töö. Nimelt hakkan ma kõigepealt inimestele helistama ja pakkuma neile võimalust, et tulen nende juurde koju ja näitan neile ühte nugade komplekti(pmst sama mis Eestis vahepeal nende tolmuimejatega oli). Ehk siis põhimõtteliselt hakkan ma inimestele nuge müüma. See on aga selle suhtes hea, et kui enamus selliseid asju on ainult tulemuspõhisel palgal, siis sellega on nii, et isegi kui ma nendele inimestele midagi ei müü, siis iga esitluse eest, mis ma kodudes teen, saan ma ma 16 dollarit. Kolmapäeval hakkab selle jaoks 3 päevane koolitus ja ma täiega loodan, et ma saan selleks ajaks mingi muu pakkumise, kuna ma üüüüüldse ei taha teha seda tööd, aga kui ei saa, eks siis peab ikka minema kohale sinna koolitusele.
Õhtu oli aga megalahe. Peale teiste esinemise lõppu aitasin seal natuke asju pakkida ja siis läksime nende kuttide juurde majapeole, kellega ma neljapäeval kohtusin. Pidu oli korralik ja lõppes sellega, et me mingi kella 4 ajal rulatasime koju ja käisime teepeal veel mäkis ja ujumas ka.

Laupäev

Magasime suht kaua, aga suht kohe peale ärkamist läksime Matti ja Hannah'iga linnapeale. Sõime ühe tõelise Kanada brunchi ja siis nad näitasid mulle ära põhilised Ottawa vaatamisväärsused. Seega oli selline tõeline turisti päev. Ilm oli ka lihtsalt imeline ja seetõttu pidevalt istusime lihtsalt kusagile maha ja nautisime ilma. Õhtul grillisime Matti aias ja peale seda läksime jällegi linnapeale. Nad viisid mind seekord enda lemmikbaari, kus nad pidevalt käima pidid. Jällegi oli väga lahe õhtu ja mingil määral kasulik ka, kuna tutvusin veel ühe Matti sõbraga, kelle isa omab firmat, mis pakub maalriteenuseid. Seega on võimalus, et saan sinna tööle. Õhtu lõpuks jõudsime Hannah'i juurde, kuna taksoga Matti juurde minek oleks jubekalliks läinud. Hannah'i maja juures nägin ka esimest korda elus skunki, mis oli suht huvitav kogemus. Neid pidi siin üsna palju olema ja pidid suht suureks probleemiks olema, sest isegi kui näiteks koer saab pihta skungi haisuga ja tuleb tuppa, siis terve maja ja kõik perekonnaliikmed ka haisevad vähemalt nädala.

Pühapäev

Pühapäev oli siin siis isadepäev. Selleks olime Beni vanemate juurde kutsutud. Kuna meie hommik oli väga aeglane ja uimane, siis jõudsime sinna alles kella viieks. Matt põhimõtteliselt ainult viskaski ära mind sinna ja läks ise oma vanemate juurde õhtusöögile. Seega veetsingi ülejäänud päeva Beni ja tema perega. Neil oli seal megamõnus hoov koos basseiniga. Seal suutsin ma jalgpalli mängides kuhugi kännuotsa maanduda nii, et mu ainsatesse lühkaritesse tuli auk. Ma hiljem üritasin neid lühemaks teha lihtsalt, et saaks kanda küll veel, aga selle protsessi käigus suutsin ma pooleks rebida need püksid :) . Ehk siis ma pean nüüd millalgi shoppama minema. Õhtul vaatasime Beni juures naiste jalgpalli MMi Kanada-Šveitsi mängu, mis oli täiega huvitav ning minu suureks üllatuseks väga jõuline. Päris õhtul käisime veel kinos Jurassic Worldi vaatamas, mis oli IMAX 3D ja täielik ulme lihtsalt. Pole elusees selliseid efekte kogenud. Ööseks jäin aga Beni juurde.

Nüüd ongi käes esmaspäev ja täna oli Rory kolledži lõpetamine. Seega põhimõtteliselt nii kui ma silmad lahti tegin astusid juba külalised uksest sisse. Siin peetigi selline lõpetamiseeelne istumine ja mindi lõpetamisele. Ma aga otsustasin, et ei lähe aktusele ja puhkan sellest nädalavahetusest ja kirjutan blogi ka valmis lõpuks. Seega olengi terve päeva üksi Beni juures olnud ja jään ka vist täna ööseks siia.

Ma nüüd edaspidi proovin ikka vähe tihedamini kirjutada, et ei tuleks jälle sellist ühte megapikka postitust. Praeguseks aga kõik.

Cheers!

RibFest

Meie majavalvur Garry White

Matt ja Hannah

Moose

Tööintervjuu mode

Skunk

R.I.P

Esimene elamus

Nagu eelmine kord mainitud sai, siis laupäeval oli Matti tädi 50. juubel. Hommikul kohe peale hommikusööki hakkasime Beniga tegutsema. Kohe alustuseks tuli muidugi tagasilöök, kuna Ben oli suutnud oma autoga üle kruvi sõita, mis nüüd ilusti ta rehvis istus. Seega pidime vahepeal koju tagasi sõitma ja ratta ära vahetama. Edasi käisime õhtuse esinemise jaoks tehnikat laenutamas ja poes. Lõpuks umbes kella 5 ajal jõudsime sünnipäevale. See toimus poole tunni sõidu kaugusel Ottawast maamajas, kus oli jõõõhkralt suur hoov. Kokku oli seal vist umbes 50 inimest ja pool hoovi oli telke ja treilereid täis. See päev oli õnneks ka väga hea ilm, erinevalt reedest.
Kuttidele oli esinemiseks kohale toodud mingi järelkäru laadne asi, millest oli põhimõtteliselt lava tehtud. Aitasin neil kogus tehnika üles panna ja lõppkokkuvõttes nägi kogu see asi megalahe välja. Eriti veel, kui pimedaks läks ja prožektorid tööle panime. Tegime seal veel nalja, et neil on nüüd täitsa oma lavatehnik Eestist.
Algselt oli neil plaanis mängida kaks tunni ajast set'i, poole tunnise pausiga, aga asi lõppes nii, et see teine set venis vist peaaegu et 3 tunniseks. Mingi hetk tuli kusagilt veel mingi kitarriga sugulane, kes ka kampa lõi ja lõpuks oli lava rahvast täis ja kes vähegi sõnu teadis pandi mikri taha.
Kõik mis aga ülejäänud pidu puudutab vist kahjuks väga trükimusta ei kannata. Ainult seda tuleb öelda, et kui me ka niimoodi oma 50. juubelil veel pidutseda tahame, siis peaks küll praegustele pidudele vähe vunki juurde panema.

Järgmine päev saime sealt umbes kella 12 ajal tulema ja pidime jällegi tegusad olema ning kogu laenutatud kraami tagasi viima. Beni juurde jõudes oli mul suur plaan magada, aga selleni ma lõpuks ei jõudnudki, kuna Rory(Beni tüdruk) tuli ideele, et võiks Beni töö juurde sööma minna. Seega läksimegi mingi kella 4 ajal koos Rory, Matti ja Hannah'iga( Matti tüdruk ja ka nende bändi laulja) sööma. Ben pidi tööl olema, niiet ta oli meie teenindajaks, aga kuna oli suht vaikne, siis ta vahepeal istus meiega koos. Matt rääkis meile seal lugusid oma eelmisest elukohast ja ma pole vist ammu nii palju naernud, kui selle paari tunni jooksul, mis me seal restos olime. Peale seda kolisin kõigi oma asjadega oma uude tuppa Matti juures sisse ja ega me väga enam õhtul midagi ei teinudki. Nii väsinud oli olla, et käisime poes ja vahtisime telksi natuke ja vajusime mõlemad juba kella 10 ajal ära.

Täna, ehk siis esmaspäeval, oli mu esimene asjalik päev. Ärkasin suhteliselt vara, natuke peale kaheksat. Kui mul muidu läks selle ajavahega harjumisega ülihästi, siis ainuke asi, mis annab tunda, on see, et ma olen iga päev umbes kell 8 ärganud, olenemata selle, mis kell ma magama olen läinud. Uurisingi siis hommikul kohe natuke Ottawa kaarti ja sain väheke aimu, kus mis asub. Seejärel suundusin esimest korda päris linna sisse. Siiamaani olin põhimõtteliselt ainult äärelinnades olnud. Linna sain bussiga ja jällegi pidin veenduma, et Kanadas elavad maailma kõige toredamad inimesed. Kui ma bussi pealt piletit osta üritasin, siis bussijuht sai aru, et mul pole õrna aimu ka mitte, kuhu ma tegelikult minna tahan ja siis me seal jäime natukeseks juttu rääkima temaga ning asi lõppes sellega, et ta andis mulle tasuta, lihtsalt niisama, bussi päevapileti.
Linnas olin ma megaasjalik. Jooksin alguses hullult ringi ja tegin endale asju selgeks, kus mida kõige targem teha on ja siis lõpuks tegin endale kohaliku telefoninumbri ja pangakonto ära. Lisaks pidin käima kusagil valitsuse asutuses, kust ma sain endale SIN(social insurance number) numbri, mida on mul vaja, et tööandja mulle palka maksta saaks ja sealt õiged maksud maha läheks. Kui need tehtud sain, siis käisin niisama seal samas rajoonis ringi uudistamas. Algselt mõtlesin, et ma täna töö otsimiseni ei jõua, aga kuna ma juba seal ringi uitasin, siis põikasin ikka vahepeal osadesse restodesse sisse ja jagasin CV-sid. Nüüd jõudsin koju ja jalad löövad tuld jälle täiega ja suht väsinud on olla. Aga vähemalt oli väga asjalik päev.

Ma veel linnast rääkima ei hakka. Käin mõned päevad veel ringi ja saan väheke parema pildi ette ning siis teen eraldi postituse, kuhu panen siis kõik tänased pildid ja emotsioonid ka sisse.

Homme hommikul pean veel ühe netipõhise koolituse ära tegema, mis annab mulle loa Ontario osariigis alkoholi käidelda ja teenindussektoris töötada. Peale seda peaks mul olema kõik töötamiseks vajalikud asjad olemas ja homme hakkangi siis korralikult töö otsimisega pihta. Matt näitas mulle piirkonna ära, kus kõige rohkem baare, kohvikuid ja restorane on ning homme lähengi sinna ja üritan nii paljudesse kohtadesse kui võimalik ka oma CV sokutada.

Nüüd on aga uneaeg. Headaega!

Hannah

Ben ja Rory

Kohal!

Huuuh.... lõpuks, peale seda pikka rännakut jõudsin kohale. See tähendab siis Kanadasse Ottawasse. Kanada tervitas mind kohe tõelise puhkepäevaga. Täpselt, mida mul tegelikult vaja läks. Algselt oli plaan, et Ben tuleb mulle hommikul bussipeale vastu ja ma tulen tema juurde alguses, saan pesta ja natuke puhata ja siis tuleb Matt järgi mulle ja läheme tema juurde, kuhu ma ka siis selleks siinoleku ajaks elama jään. Ben oli aga oma töögraafikut ümber tõstnud ja ainult hommiku asemel peab tööl olema kuni ööni ja Matt unustas ära, et tal on trenn õhtul. Niiet nüüd ma olengi terve päeva üksi Beni juures chillinud, maganud ja lihtsalt puhanud. Ilm on ka sombune, sajab vahelduva eduga ja tegelikult pole ka kõige soem, niiet perfektne selliseks lebopäevaks. Jään ka täna ööseks siia, kuna nii on lihtsalt logistiliselt lihtsam.

Nii ja nüüd siis sellest, kuidas ülejäänud tripp siia edenes.

Peale eelmise posituse kirjutamist läksin põhimõtteliselt kohe turvaväravatest läbi ja otsisin oma lennu värava üles ja istusin maha sinna. Lend muidugi hilines jälle natuke, aga ma jõudsingi selle ajaga ühe Game of Thrones'i osa ära vaadata. Lend läks megahästi, alguses küll raputas päris korralikult, aga mitte kaua. Kohe peale hommikusööki jäin magama ja magasin umbes 4,5 h kuni lõunasöögini välja. Peale seda enam und ei tulnud ja vaatasin filmi sealt toolisiseselt ekraanilt. Vaatasin mingit robotifilmi Chappie, mis oli tegelikult päris khuul isegi.
New Yorki jõudes läks lennujaamas kõik megakiirelt, mis suht üllatas mind. Kontrolliti passi ainult, pagasit ei vaadatudki. Ja see muidugi, et mu kott kohale jõudis, oli suht ime. Kuna ma andsin ju selle Tallinnas sisse ja polnud vahepeal näinud seda ning arvestades, kui palju mul lende oli, siis see tundus pigem imena, kui see kohale peaks jõudma õigeaegselt. Ta tuli sealt lindilt küll peaaegu et viimasena, aga vähemalt tuli. Lennujaamast läksin kohe otse metrooga kesklinna bussijaama, kus mul õhtul buss pidi minema ja ajasin oma piletid korda ja panin oma koti sinna pakihoidu ära, et linnapeal vähe mugavam oleks.

Ja nagu whaaaattt.....mis asi see NY oli??? Ma tahan kolida sinna. Igasse suurlinna minnes, kus ma siiani olen käinud, olen ma oodanud seda tunnet, mis mul eile terve päev oli. Niipea, kui ma sealt bussijaamast välja astusin, sain kohe aru, et see on midagi hoopis teistsugust, kui need teised suurlinnad. Seal liikudes on reaalselt tunda, kui suur ja busy see linn on. Puudub igasugune kindlustunne, aga samas nagu hirmu ka pole. Valgusfoorid on põhimõtteliselt ainult autodele, kuna jalakäijad lähevad üle täiesti lampi, siis kui autosid parajasti ei tule, olenemata, kas on roheline või mitte. See kõik meenutas mulle aasia suurlinnu, kus on jõhkralt rahvast, kõik siblivad ja liiklus on väga segane. Aasias see kuidagi on okei, inimesed on väikesed, seega neid mahub palju igale poole ja liikluses on peamiselt rollerid, aga NY inimesed on pigem suured, pluss siis mingid hiiglaslikud mustanahalised sinna vahepeale ja liikluses pole mitte rollerid vaid suured autod, pluss siis veel päris palju suuri veokeid ja busse. Seega see kõik loob täieliku kaose sinna, aga sellegi poolest see kõik toimib ja see niiväga meeldiski mulle.
Ja siis Central Park. Jälle whaaatt....kõik see, mis ma just enne kirjeldasin kaob järsku. Sa sisened sinna parki, linnud laulavad, põõsastes sahistavad oravad, kilpkonnad ja muud loomad. Inimesed pikutavad niisama, peavad piknikku või teevad sporti ja see park on nii suur, et seal reaalselt jätkub kõigile ruumi. Seega tekib tunne nagu sa polekski enam kusagil megapolise tsentris, vaid kusagil äärelinna mõnusas pargikeses.
Ning see kooslus niiväga lummaski mind. See on esimene koht, kus ma tunnen, et ma tahaks elama tulla siia. Mõte sellest, et oleks korter Central Parki ääres kusagil tundus lihtsalt jumalik. Elad linnas, mis kunagi ei maga, aga samas saad rahulikult pargis jooksmas käia või koera jalutada ja rahu nautida. Lihtsalt ettekujutus näiteks sealsest laupäevast tundus midagi suht müstilist. A, mis teeme täna? Läheks teeks pargis väikse pikniku päeval. Davai, aga õhtul? Ei tea, mis teha tahad? Muusikal Brodwayl? Niisama chill Times Squeril? Mingi High Class pidu kusagile pilvelõhkuja katusel? Why not? Sest see kõik on võimalik ja käejala ulatuses.
Ma olin muidugi ainult täiesti linna keskel ja võibolla see oli esimene vaimustus, aga lihtsalt see, et ma lõpuks sain tunda seda tunnet, mida linnades reisides nii kaua otsinud olen, oli lihtsalt nii ulme. Ja kuna ma lähen tagasi sinna veel kindlalt ja siis juba pikemaks ajaks, eks siis näis kas ma mõtlen edasi ka sama moodi.
No muidugi oli seal ka ebameeldivaid asju, inimesi kes midagi peale surusid või sult raha välja pinnida üritasid jne, aga see käib minu arust suurlinnade juurde, niiet see pigem väga ei häirinud.

Ja üldiselt rääkides, ega ma seal nagu väga midagi otseselt ei teinudki, käisin lihtsalt sihitult ringi terve päeva ja nautusin kõike, mis ümberringi oli parajasti. Võtsin alguses suuna kätte kaardi pealt, kuhu poole minna tahan ja edasi vahetasin suvaliselt tänavaid, kus parajasti midagi huvitavat paistis. Kuna see linna on tänavate ruudustik, siis ära eksida oli ka peaaegu et võimatu. Põhiliselt olingi Brodway, Times Squeri ja Central Parki ümbruses. Arvutasin umbes välja, et päevaga sai vist umbes 20 km maha kõnnitud ja õhtuks jalad lõid korralikult tuld. Lisaks sellele oli päeval temperatuur 40 kraadi lähedal.

Kell 10.45 õhtul läkski siis mul buss Ottawa poole. Selleks hetkeks, kui bussi peale läksin, olin ma 47 tunni jooksul 4,5 tundi maganud. Seega ma jäin magama juba enne, kui buss sõitma hakkas. Kell 3.30 oli ümberistumine kusagil pärapõrgus, kus saime umbes pool tundi bussijaamas passida ja seal nägin ma oma elu esimest amishite perekonda. Päris huvitavad nägid välja. Sealt edasi olime 5.30 piiril, kus kogu buss pidi umbes 45 min minu järgi ootama, kuna see piiriametnik ei osanud mu tööloaga midagi peale hakata. Seetõttu lükkus kohalejõudmine ka edasi. Seega Ottawasse jõudsin alles peale kella kaheksat ja Ben tuli mulle vastu ja tõi enda juurde ja siin olengi siis nüüd terve päeva chillinud.

Homme aga lähevad asjad juba huvitavaks. Nimelt, kui me bussijaamast siia poole sõitsime teatas Ben mulle, et neil on homme Mattiga esinemine(teevad bändi) ja et see pole mingit tavaline esimnemine vaid Matti tädi 50 juubel. Mu esimene mõte oli, et okei vägahea, et siis saangi minna linnapeale uitama ja vb natuke tööd ka otsida, aga enne kui ma oma mõttega kuhugi edasi jõudsin teatas Ben, et see sünnipäev toimub kusagil maal ja et ma lähen kaasa nendega. Ma alguses arvasin et see oli pigem nali, aga enne kui ma vastata jõudsin lisas ta juurde, et see polnud mitte küsimus vaid: Dude you're coming with us and that's it! Edasiseks täpsustuseks sain teada, et see üsna suur üritus, kus terve suguvõsa tuleb kokku ja me jääme sinna ööseks telkima.
Seega homse päeva ja mingi osa pühapäevast veedan ma kusagil maal Matti suguvõsaga pidutsedes ja eks ma siis pühapäeval üritan kirjutada kuidas oli.

Natuke pildimaterjali New Yorkist ka:

Leged NY hotdogi putkad

Pidin lihtsalt võtma lõunaks ühe

M&M's pood, kus oli 3 korrust

NYC taxi

Trump Tower

Ouch

Central Park

Puhkepeatus Central Park'is

...ja veel üks

Imagine

Times Square