Washington

Nii kaua kuni ma meie video kallal nokitse, kirjutan siia oma edasistest seiklustest.

Kogu Kadiga koos reisitud aeg oli meil väga intensiivse graafikuga. Seega lükkasin ma oma edasiste plaanide tegemist koguaeg edasi ja lõpuks oligi selline olukord, et saatsin Kadi lennujaama ära ja mul polnud endiselt mingeid plaane. Tähendab plaan oli üsna selge. Floridasse saada kuidagi, aga kuidas, see oli küsimus. Istusingi siis lennujaama maha, et wifit kasutada ja lootsin, et leian mingid head viimase hetke pakkumised ja saan juba sama õhtu või järgmine päev lennata kuhugi. Kahjuks see aga ei õnnestunud, niiet mingi hetk sai mulle selgeks, et pean niikuinii üsna palju piletite eest maksma. Seega otsustasin veel üheks ööks NY jääda ja siis õhtu jooksul endale mingid piletid leida. Läksingi siis tagasi koju, võtsin arvuti ja läksin ühte kohvikusse wifisse. Istusin seal 3 tundi, kuni see kohvik kell 12 öösel kinni pandi ja endiselt ei olnud suutnud midgai leida endale. Läksin magasin öö ära ja läksin hommikul kell 7 juba tagasi sinna, et edasi otsida. Läks jällegi 3 tundi ja endiselt ei suutnud ma midagi leida. Otsustasin tagasi koju minna, süüa ja loota heade mõtete peale. Lõpuks tuligi mõte asjale natuke teisest küljest läheneda ja leidsingi endale piletid.

Seega plaan oli nüüd selline. Et sama päeva õhtul kell 11 läheb mul buss Washingtoni, mis jõuab kohale umbes kell 4.30 ja lootsin, et nagu tavaks siis buss natuke hilineb ja jõuab alles mingi kella 5 ajal. Siis saan minna kiirelt bussijaamast läbi, kotid kappi ära panna ja päiksetõusuks valge maja juurde minna, et seal päiksetõusust time-laps teha, siis linnapeal ringi käia ja kella 12 ajal juba lennujaama liikuma hakata, et kell 3 Miami poole lendama hakata ja siis õhtul juba varbad Miami Beachil liivaseks teha. Kõlab päris hästi eks...aaagaa kõik läks hoopis teistmoodi.

Nimelt siis peale piletite ära ostmist oli mul veel terve päev NY-is. Esiteks käisin natuke meie kodu ümbruses ringi, siis käisin panin kõik asjad kokku ja tegin korda kõik ning õhtupoolikul sain Esko ja Andrusega kokku ja andsin võtmed üle. Räägin kogu sellest kodu, Esko ja Andruse süsteemist lähemalt siis, kui video tuleb. Peale seda käisin veel ruttu Long Islandil Manhattani päikeseloojangut vaatamas ja tegin sellest ka time-lapsi, mis siis juba mu instas ka üleval on. Ning siis suundusingi juba Chinatowni, kust mu buss läks.

Sealt edasi hakkas nüüd kõik valesti minema. Esiteks oli see buss, millega ma läksin parasjagu logu, aga kannatas ära. Jäin põhimõtteliselt kohe bussis magama ka ning ärkasin selle peale et juht hakkas rääkima, et oleme Washingtoni jõudnud. Vaatasin siis kella ja misasja..... kell oli 3.10. Seega vastupidiselt mu arvamusele jõudis buss hoopis parasjagu varem, niiet kell 3.30 olin ma juba bussist väljas. Mõtlesin siis et pole hullu, lähen pikutan natuke bussijaamas ja siis lähen linna peale. Teadsin ette, et see buss ming otse bussijaama ei vii vaid peatub lihtsalt kesklinnas suvalise tänava nurgal, aga olin arvetsanud, et saan sealt otse metrooga bussijaama. Tuli aga välja, et erinevalt NY-st Washingtonis ei sõidagi metroo ööläbi, seega pidin hakkama jala bussijaama poole kõndima ning see ei olnud eriti lõbus. Kui NY on linn, mis kunagi ei maga, siis Washington oli küll oma parimas ja sügavaimas unes kell pool 4 öösel. Terve tee peal kuni bussijaamani nägin kahte jalakäijat ja ka autosid oli üsna vähe. Seega see jalutuskäik oli üsna ebameeldiv, eriti veel siis kui ma kogemata vale pöörde tegin ja kusgail väikses pimedas tupiktänavas lõpetasin, kus mingist möödasõitva auto aknast mulle midagi karjuti. See oli üsna kõhe kogemus, aga samas väga huvitav.  Kui bussijaama jõudsin, siis ebameeldivad üllatused jätkusid. Tuli välja, et peale 9/11 terrorirünnakuid on tervest Washingtonist kõik avalikud kapid ära koristatud ja terve linna ainuke koht, kus oma kohvreid päevaks hoiule saab anda on bussijaamas, aga see avatakse alles kell 6 hommikul ja see maksab 45 dollarit päev. Istusin veel natuke aega bussijaamas ja üritasin netist leida võimalusi, kuhu oma kotte jätta ja tegin paar kõne ka hotellidesse ja hostelitesse aga kõik ütlesid, et pakihoid on ainult klientidele. Seega ei jäänudki mul muud üle, kui oma kohvrit terve päev kaasas vedada.

Võtsingi siis suuna selle kõige kuulsama pargi poole, mis algas Capitoliumiga ja lõppes Lincolniga ning vahepeal oli hunnik muuseume ning mälestusmärke, Washingtoni obelisk ja ka valge maja. Alustasin capitoliumi juurest, mis kahjuks oli tellingutes, aga enamvähem vähemalt sai aimu, milline see olema peaks. Siis suundusin obeliski juurde, et seal piletid tippu minekuks saada. Seal nimelt ei müüda pileteid vaid jagatakse neid hommikul 8.30-st alates esimestele õnnelikele. Sain seal natuke üle tunni aja järjekorras seista, aga õnneks sain endale kella 9.30 lifti peale pileti. Seega sain ka seal tipus ära käia. Siis jalutasingi teise pargi otsa, tegin härra Lincolniga paar pilti ja siis oligi juba aeg kiirelt valge maja juurest läbi käia ja siis lennujaama poole liikuma hakata. Valge maja oli küll natuke pettumus mu jaoks. Nägi küll ilus välja aga ma ootasin ikka midagi uhket ja suurt, aga võib vist öelda, et Kadrioru loss on ka suurem. Mainin igaks juhuks veel ära, et kõik selle tegin ma läbi päris korralikus kuumuses ja oma kohvriga, millel üks ratas oli katki. Seega oli mul kella 12-ks juba päris kõrini ja olin päris õnnelik, et lennujaama saan.

Lennujaama sõit oli küll väga pikk, aga vähemalt läks ilma viperusteta ja lennujaama jõudes tundsin ennast juba väga unisena ja ootus lennuki peale saada oli päris suur. Tegin check-in'i ära ja siis teatas härra teisel pool letti, et mu lend hilineb 15 minutit. Mõtlesin, et okei pole hullu, saangi kiirelt midagi süüa vaadata veel enne. Kõik mis edasi juhtus, oli aga jällegi täielik ulme ja tundus nagu ma oleks mingis filmis.

Kui mu lennu aeg kätte jõudma hakkas tekkis ekraanile kiri, et lend hilineb veelgi pool tundi. Natukese aja pärast muutus see pool tundi 45-ks minutiks ja siis juba teatati kõlaritest et idarannikul on olnud radari rike ja mitte ükski lend ei välju ega sisene ühtegi kirde USA lennujaama ning pole teada millal olukord paraneb. Muidu mul polekski nagu hullu olnud, aga kuna mu lend polnud mitte otse, vaid ümberistumisega Newarkis (jah ma tean, et see suht lollus, et ma sõitsin bussiga washingtoni, et siis tagasi NY lennata ja sealt miamisse, aga nii oli odavam lihtsalt), siis tekkis nüüd probleem, et ma võin oma teisest lennust maha jääda. Alguses ma väga ei muretsenud, sest mul oli päris korralikud 3 tundi aega kahe lennu vahel Newarkis. Mida rohkem aeg edasi läks, seda rohkem hakkas selgeks saama, et ega ma vist oma teise lennu peale ei jõua. Samal ajal oli terve lennujaam nagu sõjas. Kogu see vaatepilt oli nagu filmis. Kogu ooteala kõik pingid ja põrandad olid paksult rahvast täis, lapsed nutsid, inimesed oli ülinärvis ja keegi karjus pidevalt kusagil mõne lennujaama töötaja peale. Lõpuks lükatigi mu lendu edasi kuni kella 7-ni õhtul ja lõpuks tühistati täiesti. Seega jäin ma oma teisest lennust ka maha, aga kuna mul oli connected flight sama lennufirmaga, siis see tähendas, et nad pidid mind ikkagi kuidagi Miamisse toimetama. Kogu meie lend suunatigi siis infolauda ja sealt tehti minu jaoks sellised skeemid, et lendan hoopis läbi Orlando, aga vähemalt saan samal õhtul veel minema Washingtonist ja olen Miamis väga vara hommikul. Aga ka selle lennuga läks vähe nihu. Nimelt lükati ka seda umbes 3 tundi edasi. Seega lõpuks jõudsin ma kell 2 öösel Orlandosse, sain seal lennujaamas 2 tundi magada ja kell 5 lendasin Miami poole.

Kui ma lõpuks kell 6 hommikul Miamisse jõudsin olin ma täiesti surnud omadega ja juba unistasin täiega oma hosteli voodist. Läksingi siis otse lennujaamast hostelisse ja üritasin seal check-in'i teha aga mu ebaõnn jätkus. Ma küll helistasin eelmine õhtu neile ja ütlesin, et ma ei jõua see õhtu, aga et nad mu broneeringut ei tühistaks, et siis saan hommikul kohe tuppa minna, mitte ei pea kella 3ni ootama et saaks check-in'i teha, aga see inimene kellega ma rääkisin õhtul oli must valesti aru saanud ja nad ikkagi tühistasid mu broneeringu ja see tähendas, et ma pidin kella 3ni ootama, et saaks voodi endale.

Selle peale olin üsna pahane ja läksin lähedusse ringi vaatama ja hommikusööki otsima. Ostsingi mingist kohvikust bageli endale ja otsustasin seda randa sööma minna. Vaatamata väsimusele oli seal päris mõnus tegelikult. Miami beach siiski ju ja päike tõusis vaikselt ja polnud nii palav ka veel. Niiet kokkuvõttes oli väga mõnus esimene hommikusöök Miamis.
Peale seda läksingi hostelisse tagasi ja selleks ajaks oli see inimene seal leti taga vahetunud ning minu õnneks oli tulnud tööle see sama inimene kellega ma eelmine õhtu rääkisin. Kuna ta mäletas mind siis ta vabandas ja üritas mingied skeeme teha ja saigi mind kohe ühte tuppa lasta. Seega saingi lõpuks voodisse ja lõppes minu liiiiiga pikk teekond New Yorkis Miamisse.

Capitolium

Valge maja

Hullumaja

Way Home

Nonii... see postitus oleks pidanud juba väga ammu ilmuma, aga ma ei jõudnud päris valmis seda ja siis jäigi tegemata.

Jutt hakkab siis pihta eelmise postituse lõpust.

Lugu siis selline, et peale seda, kui Montrealist tagasi jõudsin, olin põhimõtteliselt nädala aega järjest iga päev tööl. Õhtud küll olid vabad, aga ma tundsin, et selline üldine väsimus hakkab tekkima sellest metsikust tempost ja otsustasin, et teen rahuliku nädala, et siis jäksaks ülejäänud suve veel täiega trippida. See siis tähendas, et hommikul olin tööl ja õhtul istusin kodus. See andis ka mulle selle aja need viimased kaks pikka postitust valmis kirjutada.

Eelmine nädal möödus aga Way Home muusikafestivali ootuses. Kolmapäev pidi mul viimane tööpäev olema, neljapäeval pidime asju pakkima ja mu sünnipäeva puhul midagi vaikset tegema ja reedel festivalile sõitma ja seal täiega tähistama. Nädala alguses juba hakkas mul aga tervis jupsima ja kolmapäevaks oli seis juba nii halb, pidin oma viimase tööpäeva ka ära jätma. See tähendas, et sünnipäev sai veel vaiksem kui plaanitud ja reedel ma teistega koos festivalile ei läinud vaid jäin Matti juurde. Reede ja laupäeva puhkasin seal ja laupäeva õhtuks tundsin ennast juba nii hästi, et otsustasin ikkagi veel viimaseks päevaks sinna festivalile minna. See oli megaõige otsus, sest sellega sain jälle ühe päris laheda seikluse oma mälestustesse lisada.

Nimelt polnud mul laupäeva õhtul kell 7 veel ei festivali piletit(kohapealt osta ei saanud), ega ka transporti sinna. See festival nimelt toimus Toronto lähedal u. 450km Ottawast. Paari tunniga õnnestus mul sebida endale läbi väga suure õnne nii pilet kui transport. Leidsin ühe tüdruku, kes oli juba festivalil ja müüs oma sõbra piletit, kes tulla ei saanud. Seega ei pidanud ma kusagilt läbi minema, et seda piletit saada, mis aitas päris palju kaasa. Algne plaan sinna saamiseks oli mul hääletada, aga kui google mapsi lahti võtsin, sain aru, et see väga arvatavasti ei toimi, kuna sinna ei läinud mitte ühtegi suuremat maanteed. Mööda neid väikeseid teid hääletades, mis koguaeg kuhugi imelikku suunda pöörasid, ei tundunud eriti tark mõte. Seega otsisin endale ruttu netist selle sama auto jagamise variandi Torontosse, millega Montrealis käisin. Ning kuna see otsus minna tuli mul suhteliselt järsku, siis pidin ka üliruttu enne öö saabumist kogu oma elu kokku pakkima ja valmis panema, et hommikul kell 6.30 juba liikuma hakata.

Pühapäeval ärkasingi 5.45 ja 6.30 hakkasin bussidega Lääne-Ottawasse trippima. Sealt sain auto peale ja alguses tundus kõik väga mõnus. Uus auto, 4 inimest autos, ruumi piisavalt ja ka inimesed olid väga toredad ja juttu jätkus. Umbes peale 45 min sõitu teatas juht, et võtame veel ühe inimese peale, kes tuleb istub keskele ja lubas, et see inimene ei pidanud eriti suur olema...... aga no ega ta eriti väike ka polnud. Tegu oli mustanahalise üsna lihases mehega. Pressisime siis ennast sinna taha kolmekesi ja sõitma hakates hakkas juht uurima, mis mehega tegu on. Kõik, mis edasi toimus tundus mulle juba üsna sürr. Härra oli professionaalne jalgpallur Jamaikalt, kes hetkel mängib Torontos. Siis jutu sees nii muuseas mainis, et läheb järgmiseks hooajaks Soome mängima. Siis ma olin juba mega äksi täis " no way man, i'm from Estonia. It's just next to Finland". Selle peale vastas ta üli tuima näoga, et ta teab jah seda, kuna ta mängis mingi aja Eestis 2008 aastal. Siis ma juba ei handlinud üldse seda olukorda ära enam. Küsisin mingi sada küsimust talt selle peale, aga kogu mu vaimustus kadus üsna kiiresti, kuna temal oli sellest kokkusattumusest üsna suva. Ütles et talle väga ei meeldinud Eestis ja see oli ka kogu jutt sellel teemal.
Ülejäänud sõit kulges ilma suuremate sündmusteta ja kella üheks päeval jõudsin Torontosse. Sealt edasi oli mul alguses jälle plaan hääletama hakata, aga see sama Jamaika jalgpallur rääkis mulle, et mul peaks olema võimalik üsna odavalt ka bussiga Torontost Barrie'sse saada. See muusikafestival siis toimus Barriest 20 km kaugusel ja Barrie oli Torontost natuke üle 100 km. Kui auto pealt maha tulin, siis hakkasingi otsima võimalust, kuidas bussiga saada. Lõpuks leidsingi üsna hea variandi, et saan linnaliini bussiga jänest sõites päris linna äärde sõita ja sealt juba üsna odavalt Berrie'sse, kuna olin juba päris lähedal. Jõudsingi nii lõpuks Berrie'sse ja sealt lõpuks siis pidin hääletama, kuna ükski ühistransport festivali poole ei läinud. Esiteks pidin aga kõigi oma kodinatega läbi Berrie kõndina, et linna äärde maanteele saada. Õnneks sain sealt üsna kiirelt esimese auto peale, mis viis mind natuke edasi ja sealt edasi pidin natuke kauem hääletama, aga see ootamine oli seda väärt. Täitus mu pikk unistus saada hääletades kabrioleti peale, niiet ma olin kohale jõudes päris õnnelik.

Kohale jõudes helistasin sellele tüdrukule, kes tõi mulle pileti ja siis arvasin, et nüüd on korras kõik. Aaa... see jäi mainimata, et ma ei öelnud teistele, et ma tulen. Ehk siis ma läksin sinna üllatama teisi, aaagaa...... siin oli üsna suur aga. Ma ei arvestanud selle festivali suurusega. Mõtlesin, et lähen lihtsalt telklasse ja ma teadsin ühe pildi järgi, et nad on aia ääres, ehk siis kui raske see ikka olla saab neid üles leida. Tuli välja, et seal on kaks massiivset telkla ala. Kõndisin esimese neist läbi ja ei leidnud neid. Selleks hetkeks ma olin juba jumala läbi omadega sellest kuumusest ja kõigi oma kottidega ringi kõndimisest. Seega otsustasin teistele helistada ja oma üllatuse ära rikkuda ja lihtsalt küsida, kus nad on. Aga keegi ei võtnud vastu. Kõigi telefonid olid festivali kolmandaks päevaks tühjad ja välja lülitatud. Sel hetkel ma sain aru, et nüüd on väheke jama ja mul ei jäänudki muud üle, kui otsida teine telkla ja ka see läbi kõndida. Tuli välja, et see teine ala oli põhimõtteliselt topelt sama suur kui esimene ja mul hakkas juba vaikselt lootus kaduma seal ringi uidates. Lõpuks läbi mingi ime ma siiski leidsin nende autod ja telklaplatsi. Neid ennast küll seal ei olnud aga Matti auto üks uks oli lahti. Seega viskasin asjad sinna ja läksin kontserte kuulama. Jõudsin täpselt Vance Joy ajaks ja hiljem oli veel Sam Smith. Päris huvitav oli täitsa üksi nii suures rahvahulgas kontserdil olla. Lõpuks kui ma tagasi telklasse jõudsin siis teised istusid juba oma platsil ja sain siiski oma üllatuse ära teha, kuna nad olid ka just jõudnud ja ei olnud autosse vaadanud veel. Seega lõpuks läks kõik hästi. Istusime ja jaurasime veel natuke, aga teised olid pikast festivalist ülisurnud ja väga miskit suurt sel õhtul ei toimunud.

Järgmisel hommikul viskasid nad mind Torontosse ära, kus mul oli terve päev aega ringi käia ja ka selle linnaga tutvuda. Nimelt oli mul jällegi pilet ööbussi peale, mis väljus kell 22.30. Seega panin asjad kohe bussijaama kappi ära ja kõndisin suurema osa kesklinnast läbi. Toronto näol oli tegemist tõelise suurlinnaga ja ta natuke meenutas New Yorki, aga samas nii erilist muljet nagu Montreal ta mulle ei jätnud. Üks väga huvitav asi seal oli see, et kohe bussijaama kõrval oli mingi Jaapani juustukoogi kohvik, mis oli nii populaarne, et seal oli terve päev läbi kuni kella 10ni õhtul välja vähemalt tunni ajane järjekord. Kahjuks ma seda järjekorda seista ei viitsinud niiet ei oska öelda, kas see tegelikult ka siis on nii hea, et on väärt tund aega järjekorras seismist. Teine asi, mis ma seal tähele panin oli see, et seal oli imelikult palju purskkaevusid. Peaaegu iga hotelli ees oli üks ja igas pargis oli paar tükki.

Õhtul siis läkski mul buss New Yorki poole ja hommikul kell 8.30 olin kohal. Sealt edasi ma nüüd praegu kirjutama ei hakkagi, sest nimelt tuli Kadi mulle natuke rohkem kui kaheks nädalaks külla ja selle aja kohta panen ma video kokku. Sellega läheb arvatavasti natuke aega, aga kui see valmis saab, siis panen selle üles ja kirjutan ka natuke sinna juurde.

Otsingutel

Vance Joy

Sam Smith

The Trio

The Crew

Mu viimane poutine

Juustukoogi järjekord

Thank you!

This post is going to be all about thanking all the people I met in Canada.

Last month was supposed to be the hard part of my summer with all the working and finding a job and setting everything up for the trip to USA......but it wasn't. And that's all thanks to you guys.
I think I can say that it was one of the most awesome months of my life and I have never had such hard time leaving a place.

So thank you so much Matt and Ben for welcoming me to your homes and making me feel like home. And I'm not just saying that, it really felt like I've known you forever, not only for a month. And also thank you for introducing me to all these amazing people. Team extreme, Pussy crew, Wayhomies or call it whatever you like, but you guys made my trip.

And thank you Tim Hortons crew for giving me "the full Tim Hortons experience" and.......money.

And thank you every single Canadian for saying "I'm Sorry".

And the flag.... This was one of the best gifts I've had in a long time.

So this is it for this time. I really hope that one day I'll have a chance to see you all again.

And once more,
THANK YOU!