Nagu vist paljud juba aru on saanud, siis blogi pean mina ainult ühel puhul. Täpsemalt siis ainult juhul, kui kuhugi jälle minek on. Ehk siis nüüd ongi jälle aeg kätte jõudnud minul kodumaa tolm sussidelt pühkida ja minna ning avastada, mis maailmal veel pakkuda on. Seekord on sihtkohaks siis Põhja-Ameerika.
Mõtlesingi, et teen selle esimese postituse kohe vähe pikema ja räägin ära, mis täpsemalt plaanis on ja kuidas ma sellise mõtteni üldse jõudsin.
Selline "american dream" on mul tegelikult juba väga ammu olnud. Et minna USAsse teha seal tööd, näha kuidas kohalikud elavad ja kas kõik on ikka nii nagu filmides näidatakse ja just näha seda suurlinnaelu. Seetõttu oli kindel eesmärk USA idarannikule minna. Seega võtsingi eelmine suvi asja käsile lõpuks ja hakkasin plaani pidama. Põhimõtteliselt tundus alguses kõik väga lihtne: eelarve kokku ajada, viisa ära teha ja siis kooliga asjad nii teha, et saaks kohe suve alguses minna. Seekord oli mul ka kohe alguses kindel plaan, et minna tahan ma üksi, et proovida kuidas ma hakkama saan ja teha selline tõeline survival trip. Kui ma aga viisa tegemiseni jõudsin, keerati kogu mu plaan peapeale. Tuli välja, et mu eeltöö oli väga puudulik olnud ja mulle tuli täieliku üllatusena, et tudengina USAsse tööle minek on võimalik ainult läbi agentuuride nagu Student Tour ja Southwestern. Muidugi oleks võimalus ka tööviisa saada sel juhul, kui on olemas tööandja kutse, aga tudengina on seda natuke palju loota, et keegi kohe kutsuma hakkaks. Mul oli nagu arusaam, et seda Work and Travel viisat on võimalik ise omal käel ka taodelda, aga nagu välja tuli, siis mitte. Seega jäigi mul kaks võimalust: kas Student Tourile maksta või midagi muud välja mõelda. Student Touriga minek aga oleks nagu mu selle suure iseseisva reisi plaani natuke ära rikkunud, sest nendga on ikkagi mingi abi olemas koguaeg jne. Lisaks sellele tahavad nad ka natuke liiga palju raha ja selle eest tegelikult ei saa suurt midagi. Seega jätsingi selle võimaluse kohe kõrvale. Kuna päris ilma kohapeal tööd tegemata sellist reisi kuidagi ära rahastada ei suudaks, siis pidigi kuidagi skeemima hakkama. Saigi siis korralikult ajusid ragistatud ja lõpuks jõudsin mõttele, et ka Kanadasse jagatakse samasuguseid viisasid nagu Austraaliassegi, et saab minna ja tööd teha. Nii kujuneski mul plaan, et kuna USAs mul tööd teha ei lasta, siis läheks teeks Kanadas tööd ja peale seda läheks USAsse niisama reisima. Kuna teadsin, et neid Kanada viisasid on mingi väga piiratud arv aastas ja selleks hetkeks oli juba novembri lõpp, siis ma tegelikult väga ei lootnud seda saada kohe, aga mul kuidagi vedas ja saatkonnast öeldi mulle, et kui ma kohe samal päeval avalduse ära esitan, siis peaks olema võimalus veel üks viimaseid viisasid saada. Sellega oligi põhimõtteliselt asi otsustatud. Võtsin sama õhtu asja käsile ja saingi loa viisat taodelda. Selle viisaga oli lõppkokkuvõttes päris korralik jauramine ja kätte sain ma selle alles märtsis, aga vähemalt sain, niiet läks kõik õnnelikult.
Järgmine etapp oli kooliga kõik varasemaks ära skeemida, mis oli umbes sama suur jauramine, kui selle viisaga, aga ka see sai tehtud. Siis kevade jooksul mitmes järgus ostsin piletid ära ja proovisin mingit täpsemat plaani välja mõelda. See oli suht keeruline, kuna mõlemad need riigi on nii suured ja aega on ainult natuke vähem kui kolm kuud ning lisaks tuleb arvestada, et mingit väga kindlat plaani ei tasu välja mõelda, kuna kui ma Kanadas tööd ei leia kohe kiiresti, siis kukuks see plaan niikuinii kohe kokku. Seega otsustasingi, et esialgseks sihtkohaks saab Toronto ja lähen lihtsalt kohale vaatan, mis saab ja siis jooksvalt otsustan.
Olin juba oma niiöelda ilma plaanita mineku plaaniga päris rahul, kuni ka see keerati tagurpidi lõpuks. Nimelt võtsin ühendust kahe Ottawast pärit kutiga, keda Austraalias kohtasin ja ütlesin neile, et tulen arvatavasti külla neile mingi hetk selle suve jooksul. Seepeale läksid nad väga hoogu ja hakkasid mulle rääkima, kuidas juuni ja juuli on parim aeg millal Kanadas olla ja siis lugesid mulle ette hunniku üritusi, kuhu neil plaanis minna on ja kuhu ma võiks kaasa tulla. Lisaks pakkusid nad mulle võimalust, et saaksin nende juures vabalt tasuta elada kasvõi terve suve, sest neil on majas vaba tuba. Lõppkokkuvõttes ei saanudki ma sellest pakkumisest loobuda ja nii luhtuski mu suur "eneseproovilepanekureisi" idee ja kujunes lõplik ja pigem väga ära plaanitud ning safe plaan:
Lähen kohe alguses Otawasse ja saan seal ilma üürita elada ning hakkan ka kohe aktiivselt tööd otsima. Kuna see majutuse värk hoiab mul korralikult raha kokku, siis võib juba üsna julgelt väita, et pigem tulen rahaliselt välja ka kui kohe esimese paari nädala jooksul tööd ei saa. Praegune plaan on olla kuni oma sünnipäevani Kanadas, tähistada seda ühel muusikafestivalil ja peale seda juuli viimasel nädalal USAsse liikuda ja siis ülejäänud aeg seal olla. USA plaan on veel lahtine, kuna Kadi tuleb ka külla mulle sinna mingil hetkel, aga päris täpselt ei tea veel millal. Tagasi Eestisse jõuan 1.sept õhtul.(ja nüüd võib panuseid tegema hakata, kui kaua läheb aega, et ma kirjutan siia jälle, et ka kogu see plaan ei toimi)
Niiii, nüüd sai jube pikalt eeljuttu aetud, aga nüüd hetkeolukorra juurde. Nimelt hakkaski see reis mul täna pihta. Lõunal kell 12.50 alustasin oma lennutrippi New Yorki ja odavate piletite nimel, mis tagaks mulle kiire ja õigeaegse tagasi jõudmise Eestisse, pidin ma sinna lendamise osas järelandmisi tegema ja leppima päris pikkade lendude vaheliste pausidega. Nimelt viis see 12.50 lend mind Helsinkisse, kus põhimõtteliselt ilma mingi ootamiseta vahetasin lennukit ja lendasin Stockholmi. Seal sain 7 tundi passida. Kuna mul viimase kuu aja jooksul sellist asja nagu "vaba aeg" ei ole olnud, siis need seitse tundi möödusid mul lihtsalt lennujaama ümbruses ja lennujaamas sees jalutades. Väikse pikniku pidasin ka vahepeal päikese käes. Umbes 3 tundi enne lendu läksin oma lennu värava juurde juba ja mõtlesin, et teen oma arvuti igasugu aasta jooksul kogunenud jamast puhtaks. Seal omaette nokitsedes ei pannud tähelegi, et vahepeal oli see saal inimestest täiesti tühjaks muutunud ning üks hetk tuli turvamees minu juurde ja teatas, et see ala suletakse kuni minu lennuni ja kas ma soovin sinna jääda või minna käia ringi. Otsustasin sinna jääda ja see oli päris epic tegelikult. Suht suur lennujaama saal oli täiesti minu päralt. Jooksin rahulikult sokkis ringi seal ja sain arvutist kõvasti muusikat kuulata(see oli päris hea, sest klappidest kõrvad valutasid juba tegelikult). Seejärel viis lend mind Londonisse. Lend küll hilines korralikult, aga British Airways oli vist parima teenindusega firma millega ma siiani lennanud olen, niiet polnud hullu. Londonisse jõudes ootas mind aga üllatus. Mul pidi olema 9 tunnine ootamine ja ma arvasin et pole hullu, kuna Heathrow lennujaamas see transfer ala on megamugav(mingid lamamistoolide laadsed asjad jne). Kui aga üritasin sinna alasse pääsed teatati mulle, et see on öösiti kinni ja avatud on ainult lennujaama osa, mis asub väljaspool turvaväravaid. Seega ongi hetkel kell 5 hommikul, mu tagumik on megakange nendest ulmeliselt ebamugavatest lennujaamapinkidest(teate küll need, kus iga istekoha vahel on raudkäepide, et keegi jumalaeest ennast sinna mugavalt pikali ei saaks visata). Järgmine lend ongi mul 8.25 New Yorki. Kuna lend on umbes 9 tundi, aga ma kohaliku aja järgi jõuan kell 11 hommikul kohale, siis otsustasingi, et kuna ma sinna mugavasse tsooni ei saanud, siis ei maga öösel ja siis järsku saan lennukis paremini magada ja suudan järsku nii natuke oma jetlagi ka vähendada.
See on ka arvatavasti üks põhjuseid, miks ma selle esimese postituse kirjutamise nii põhjalikult ette võtsin. Mul lihtsalt polnud siin öösel mitte midagi muud teha :)
Homme, kui New Yorki jõuan, on mul terve päev aega seal ringi käia ja kell 10 õhtul läheb mul ööbuss NY-st Ottawasse. Kohaliku aja järgi kell 7 hommikul peaksin kohal olema. Kõik mis edasi saab, selgub siis.
Järgmine postitus vist tulebki siis juba Kanadast. Niikaua olge mõnusad ja kõigile tudengitele head eksamiaega...ma lihtsalt pidin :)
Saage tuttavaks. See mu käes on Tambet. Ta käis meiega kogu aussi tripi ka läbi ja Liis ning Kätlin andsid ta seekord ka kaasa mulle
Leidsin kusagilt lennujaama kõrval lampi muru seest malelaua...
...ja ükski kord elus sain ka mina malekunn olla
Mu isiklik lennujaam
No comments:
Post a Comment