Juttu Ottawast ja Kanadast ning siinsetest elanikest üldiselt

Nüüd lõpuks jõudsin selle postituse kirjutamiseni, mida ma siin juba põhimõtteliselt kuu aega olen üritanud kirjutada. Alguses ei tahtnud kirjutada, kuna oli veel liiga vara, et järeldusi teha ja hiljem ei jäänud aega enam.

See postitus siis peaks rääkima Kanadast ja Ottawast minu pilgu läbi. Mis mulle siin meeldib, mis ei meeldi ja mis on lihtsalt väga teist moodi või väga sarnane Eestile.

Ma tegelikult alustaks üldse inimestest. Usun, et enamus on kuulnud nalja, et Kanadas ainult vabandatakse ja et siin elavad kõige viisakamad inimesed maailma. Tuleb välja, et selles naljas peitub 100% tõde. Siin käib iga liigutuse ette ja taha vabandus ja tänamine ning need pole lihtsalt niisama öeldud sõnad vaid inimesed tõepoolest tunnevad, et see ongi koht, kus peaks vabandama või siis tänama. Toon siis ka mõned näited. Hakkasin autoteed ületama ja veel üks auto tegi viimasel hetkel vasakpööret sinna tänavasse, millest ma üle hakkasin minema. Kuna ma polnud veel jõudnud päris teele astuda, lasin auto läbi ja juhiks olnud naine viipas mulle käega tänutäheks. Täiesti normaalne ju...... aaaga, astusin siin mõned sammud edasi ja kuna mul oli roheline siis ootas punase tule taga üks auto(seal samas tänavas siis, kuhu see naine pööras), millel oli juhipoolne aken lahti ning ka selle auto roolis olnud härrasmees tänas mind, et ma selle naise läbi lasin. See juba oli midagi uut. Vabandamisega on see, et seda tehakse lihtsalt koguaeg. Tänaval, poes, klubis ükskõik kus kohas ma tormakas olen olnud ja seisvale inimesele seljatagant otsa jooksnud olen, on nemad vabandanud. Ehk siis põhimõtteliselt vabandan, et ma siin seisin või et mul kuklas silmi pole ja eest ära ei astunud. Ning see on mulle küll natuke veider, aga minu arust üli lahe, sest see hoiab ära igasugused arusaamatused, mõlemad vabandavad ja lähevad sama rõõmsalt oma päevaga edasi.
Sama on Beni ja Mattiga, et kui ma alguses arvasin, et ma olen külaline ja sellepärast pidevalt üritatakse mulle kõike paremat teha ja kui midagigi valesti läheb siis on näha, et neil endal on täiega halb ja nad täiega tahavad vabandada. Aga kui ma nüüd olen siin nende seltskonnas rohkem olnud, siis siin käibki nii, et kõik lihtsalt on megatoredad ja viisakad üksteise vastu.
Kujutan ette, et Dan ja Villi ütleks selle peale, et armastust täis on need inimesed siin.
Igaljuhul tänu kogu sellele soojusele ja headusele, mis siin inimestest kiirgab on mul kuu ajaga tekkinud siin selline tunne nagu ma tunneks kõiki neid, keda siin kohanud olen, juba väga pikka aega ja see on teinud mu senisest reisist imelise kogemuse.

Nüüd siis ütleks ka paar sõna Ottawa kohta.
Tegu on siis Kanada pealinnaga, kuid mitte suurima ja elanikerohkeima linnaga. Siin elab umbes miljon inimest, kui äärelinnad ka arvesse võtta. Kogu see linn on aga suhteliselt laiali valgunud. Kui näiteks oleme Matti juurest Beni juurde sõitnud, siis see võtab umbes 25 minutit aega, aga kogu see aeg on suurel linna sisesel maanteel, kus saab vahelduva eduga 70 ja 100-ga sõita. Ehk  siis vahemaa iseenesest on suhteliselt pikk. Suhteliselt palju loodust on siin igal pool ja see äärelinna ala, kus Ben elab ei tundu üldse linna moodi olevat. Kui alguses seal ümbruses ringi sõitsime ja poodides käisime jne, siis küsisin ka Benilt, et kas me ikka oleme endiselt linnas sees, kuna sõitsime suurel maanteel kus ühel pool oli põld ja teisel pool mets. See, et see kõik suht laiali valgunud on tähendab, et ka kesklinn ei ole nii väga ülerahvastatud. Üldse selline elutempo ja inimeste hulk kesklinnas ei erine Tallinnast tegelikult eriti palju ja see on ka võibolla üks põhjuseid, miks ennast siin nii koduselt tundnud olen. Kesklinna võib vist suures piires paariks osaks jaotada. On jõe- ja kanaliäärne ala, kus on pargid, promenaadid ja ka parlamendi hoone asub jõe kaldal. Siis on äri tsenter ja siis on nii öelda vabaaja osa, kus on restoranid ja baarid ja poed jne. Seda kutsutakse Byward marketiks, kuna seal on ka tegutsev turg. See viimane on ka põhiline piirkond kuhu noored suunduvad, kui õhtul välja minek on ning seal on tõesti väga palju väikseid kohti kuhu minna. Kui tööd otsimas käisin ja esimest korda sinna tänavaterägastikku sukeldusin, siis olin suht üllatunud, kuna seal on neid erinevaid söögi- ja joogikohti tunduvalt rohkem, kui sellise suurusega linnas oodata oskaks.
Arhitektuuri poole pealt on muidu tegu sellise tüüpilise suurlinna keskusega, kuid kogu jõe- ja kanaliäärne ala on täis väga veidraid losse. Osad majad näevad välja nagu printsessi lossid Disneylandist ja parlamendi hoonete kompleks on omaette vaatamisväärsus. Lisaks sellel on üle linna laiali kirikud, mis tihtipeale näevad välja nagu kindlused.
Rääkisin siin jõgedest ja kanalitest. Nimet asub Ottawa Ontario ja Quebeci provintsi piiril ja selleks piiriks ongi Ottawa jõgi. Siin pool jõe kallast on Ottawa ja Ontario ning teisel pool jõge on juba Gatineau ja Quebec. Selle jõe ületamisega vahetub ka siis inglise keel prantsuse keele vastu ning selle tõttu on ka Ottawas prantsuse keelt rääkivate inimeste osakaal vast suurem, kui näiteks Torontos. Meie maja juures voolab aga Rideau jõgi ja nende kahe jõe vahelise paadiühenduse jaoks ongi ehitatud läbi kesklinna Rideau kanal, mis jällegi on omaette vaatamisväärsus kõigi oma paadilukkude ja sildadega.
Matti maja asubki siis umbes 20 minutise bussisõidu kaugusel kesklinnast, kohe Rideau jõe kaldal. Eelnevalt olen juba korduvalt rääkinud, et siin samas on ka rand, aga kuna tegu on linna sisese jõega, siis seal ujumine eriti soovitatav pole. Tegu on eramajade rajooniga ja üldiselt see naabruskond on väga mõnus ja vaikne. Iga päev, kui vara hommikul tööle lähen jooksevad oravad ja jänesed igal pool muru peal ringi ja linnud laulavad.
Selliseid Eesti linnadele tüüpilisi kortermaju leiab siit suhteliselt vähe.

Üldine loodus siin Ottawa piirkonnas on põhimõtteliselt sama, mis Eestis. Taimeliigid on põhimõtteliselt samad ja ka kliima on üsna sarnane. Ainuke vahe vist on see, et neil on väheke korralikumalt välja joonistunud aastaajad. Talv on ikka talv ja suvi ikka suvi, mitte nii nagu Eestis mõni aasta, et aastaringi on halb suusailm. Kuigi nad räägivad, et neil läheb ka olukord aina halvemaks siin sellega.

Nüüd räägiks igasugustest veidratest ja huvitavatest asjadest, mis ma siin märganud olen.

Nimelt võttis mul 2 nädalat aega, et selgeks õppida kuidas WC uksi lukku keerata. Kuna siin on enamus ustel uksenupud, mitte lingid, siis ma otsisin selle nupu pealt mingit väiksemat nuppu või seadeldist, millest ust lukustada, aga osadel nuppudel ei olnud neid ja kui ma teistelt küsisin, siis nad vastasid, et jah osad uksed ei käigi lukku ja üldiselt siin see komme, et kui WC uks on pärani lahti, siis see on vaba ja kui uks on kinni, siis tähendab, et keegi on seal, olenemata kas see uks on lukus või ei. Lõpuks tuli siiski välja, et see on pigem vana komme ja tänapäeva uksenuppusid tuleb lihtsalt sissepoole lükata ja veel korra keerata, et neid lukustada.
Siis järgmine asi on kraanid. Päris palju leidub selliseid Briti tüüpi süsteeme, kus on kaks keeratavat nuppu, külm ja soe. Siis on sellised kraanid kus on üks ümar pallike kraani peal, mida tuleb siis kas tõmmata, keerata või üles/alla liigutada. Ehk siis ka kraanide käsitlemine oli mul siin alguses natuke keeruline. Üks kraan Hannah'i majas oli konkreetselt selline, et mul võttis umbes 5 minutit aega, et see tööle saada. Siis näiteks meie dušši kraan on selline, et sellel ei saa vee tugevust reguleerida. Seal on üks nupp mida saab paremale ja vasakule keerata ja kui selle mingist punktist edasi keerad hakkab jääkülm vesi täie tugevusega voolama ja mida rohkem vasakule keerata seda soojemaks läheb. Ehk siis kui tahad dušši vahepeal seebitamiseks kinni panna, siis selle protsessi käigus saad korraks sahmaka külma vett kaela.
Siis ka WC potid on veidrad. Kui meil voolad vesi potis ülevalt alla, siis siin kui nuppu vajutada imetakse mingil megakiirusel olemas olev kraam minema nagu laevas või lennukis ja asemele tuleb uus vesi sealt samast august kuhu enne kõik kadus, ehk siis alt üles.

Lisaks mu WC ja vannitoa seiklustele tahaks rääkida ustest. Kanadalased on lihtsalt geniaalsed. Nad on lahendanud igipõlise probleemi poodides ja kaubanduskeskustes "Kas ust tuleb tõmmata või lükata?". Meil on selle jaoks sildid, aga mina näiteks kunagi ei pane tähele neid ja alati proovin ust, kumba pidi see käib. Siin aga lahendati asi nii, et seal pool, kust lükata tuleb on ukselingid ära võetud, ehk siis pole millegist tõmmata ja kohe kõigile on selge, et tuleb lükata.

Veel veidratest asjadest rääkides, siis siin on igasugune mõõtühikute süsteem täiesti peapeale pööratud. Ametlikult on siin Metric süsteem, mis on nii olnud juba vist 1950ndatest. Aga kuna neil on väga tugevad USA mõjutused, siis väga palju asju on veel endiselt Imperial süsteemis. Matt tõi kohe alguses mulle väga hea näite, kui segane neil see süsteem on:
Ta teab oma pikkust ainult jalgades, aga autoga sõites on vahemaa kilomeetrites, mitte miilides.
Ta teab enda kaalu ainult naelades, aga kui poodi läheb, siis ostab 300 grammi sinki.
Kui küpsetamiseks läheb siis ahi köetakse 425 kraadi fahrenheiti, aga väljas oli täna 28 kraadi celsiust.
Ka jookide suurustest räägitakse siin omavahel untsides, aga pudelite peal on liitrid. Hiljem on selle kohta päris hea seletav pilt.
Ehk siis minu jaoks oli see kõik siin alguses megasegane. Nüüd hakkan vaikselt pihta saama juba.

Nüüd kui kõigist headest ja huvitavatest ja veidratest asjadest on räägitud siis teeme juttu halbadest asjadest. Neid õnneks tuleb mulle pähe praegu ainult üks ja see on ühistransport. See on siin täielik katastroof. Esiteks on siin ainult bussid. Ei metrood, tramme ega ronge. Mingit linnasisest kiirrongi süsteemi siia ehitatakse, aga nad ise teevad siin nalja, et nende elu ajal see küll valmis ei saa. Bussiliine on ka suhteliselt vähe, niiet paljudesse kohtadesse saabki ainult ühe bussiga nagu näiteks siia Matti juurde. Siis bussid hilinevad peaaegu et alati ja vähemalt 5-10 min. Ainult siis, kui sa 1 minuti hiljaks jääd, siis tuleb buss õigel ajal või siis ka väga vara hommikul ja hilja õhtul võib bussi kas õigel ajal või paar minutit varem oodata. Seega õnneks tööle minnes mul probleeme olnud pole. Ka busside vahelt ära jäämine on üsna tavaline. Mu senine rekord on 4 järjestikust vahelt ära jäänud bussi.
Lisaks sellele, et see süsteeme siin ei toimi, on see ka ulmeliselt kallis. Ühe pileti hind bussist ostes on 3.55 ja eraldi piletina poest ostes on 3.20. Selle piletiga saab siis 2 tundi sõita ükskõik, mis bussiga. On olemas ka mingi magnetkaardi süsteem, aga see kaart ise maksab juba 10 dollarit ja soodustused ei ole väga oluliselt suuremad, seega mul polnud väga mõtet teha seda.
Ning kõigele lisaks veel käib pileti ostmine bussist ainult täpse raha alusel. Ehk siis põhimõtteliselt ainult müntides. Bussijuhi kõrval on kast, mille peal on pilu ja lükkad oma mündid sisse sealt ja siis bussijuht vajutab nuppu ja üks teine väike masin sülitab välja kellaajaga paberilipaka. Kui täpset raha pole, siis pead bussile saamiseks oma 5 dollarise sealt pilust sisse lükkama ja tagasi ei saa midagi.
Seega kogu selle süsteemi vastu võitlemiseks olen ma üritanud võimalikult palju jänest sõita bussijuhtidele vanu pileteid esitades ja tagauksest samal ajal sisse lipsates, kui teised välja tulevad(muidu sisenemine ainult eesukse kaudu).

Kokkuvõtlikult siis tegelikult kogu üldmulje on mul nii Ottawast, Kanadast kui ka kanadalastest ülimalt positiivne. Seega kui enne oli eestlaste peamisteks pikemaajaliste reiside sihtkohtadeks Austraalia, Aasia ja suveks USA, siis nüüd, kui ka Kanadasse on võimalik Working Holiday viisat saada, siis ma usun et hakatakse ka ühe rohkem siia tulema. Mina igaljuhul soovitaks väga siia tulla, kuna siin ei ole see backpackerite kultuur veel nii sisse juurdunud ja kohalikel ei ole väga mingeid eelarvamusi. Seega kui austraalias kohe tunnetasin, et minusse mitte ei suhtuta, kui eestlasesse vaid kui backpackerisse, siis siin on vastupidi. Samas avastada on siin vähemalt sama palju kui Austraalias, kui mitte rohkem. Ise olen natuke kurb, et juba nädala pärast siit lahkuma pean ja rohkem seda maad avastada ei jõua, aga järsku kunagi veel jõuab.

Väheke kaootiline postitus tuli, aga üritasin nii palju kirja panna, kui meeles oli parajast. Raudselt jäi midagi rääkimata ka veel, aga nüüd pilte ka Ottawast:

Disneyland

Boatlocks

Kirik/kindlus

Jälle mingi random kindlus kusagil

See ämblik pidi olema põhi turistipildi koht

Sõjas langenute mälestusmärk, kus ees on valvurid ja hetkel käib valve üleandmine.

Parlamendihoone

Parlament teiselt poolt jõge

Kodurand

...ja selle kõrval olev park

Selline kollane juhe jookseb mööda akent bussi eest kuni taha välja ja seda tõmmates saab peatust paluda

Kõige lollakam juustu kuju ever. Siin ainult sellised ongi. Sellest ei saa mitte mingi valemiga mugavaid viile lõigata

Sellised asjad endiselt eksisteerivad ja töötavad siin

Parim näida, kui loll see mõõtude süsteem on. Restoranis õlle kogused. Vaadiõlu on untsides ja pudeliõlu milliliitrites.

Montreal

Laupäeval siis olin hommikul tööl. Peale tööd jooksin kiirelt koju, sõin ja jõudsin ka korraks randa seda üritust vaatama. Kahjuks oli seal peaaegu et kõik läbi ja teised hakkasid vaikselt koju sättima, niiet ma väga kaua ei jõudnudki seal olla. Sain ainult aidata teistel kogu festivalivarustust koju tassida. Õhtul oli sünnipäeva vääriline pidu ja pühapäeval käisime Matti vanemate kodus sünnipäevaõhtusöögil. Ma pole ammu nii head steak'i saanud, kui seal pakuti.

Pühapäeval sain ka töölt kinnituse, et mul algab järgmine tööpäev alles kolmapäeval kell 2. Seega tegin kiire otsuse, et lähen esmaspäeval Montreali ja olen seal paar päeva. Leidsingi pühapäeva suht hilja õhtul veel endale transpordi järgmiseks hommikuks. Neti kaudu otsisin välja numbri, kus pakuti kohta autos Montreali poole. See põhimõtteliselt seaduse järgi peaks olema nii, et see tõepoolest on mingi inimene, kes sõidab parajasti selles suunas ja pakub oma tühja autosse kohta, aga tegelikkuses on selle põhjal äri püsti pandud ja kindlad inimesed sõidavadki igapäevaselt inimeste transpordi eesmärgil. Nö. pileti pealt makse aga ei maksta, seega pigem selline natuke illegaalne värk.

Igaljuhul sain endale kell 8.15 hommikul koha ja kella 11 ajal esmaspäeval olingi juba Montrealis. Montreal asub siis Ottawast 200 kilomeetrit kirde poole ja on Kanada prantsuskeelses maakonnas Quebecis. See siis tähendab, et kõik sildid ja viidad ja muu selline kraam on prantsuse keeles ning kui veab, siis osades kohtades on ka ingliskeelne seletus. Ka enamus inimeste peamine suhtluskeel on prantsuse keel, kuid õnneks enamus neist oskab vabalt ka inglise keelt. See oli minu esimene kord olla prantsuskeelses keskkonnas, niiet ka see oli mulle väga uus ja huvitav.
See auto pani mind maha kusagil täielikus pärapõrgus, aga õnneks oli autos veel üks väga abivalmis tüdruk, kes ise ka kesklinna poole liikus ja ta näitas mulle õige metroo liini ja vajalikud peatused kätte, millega ma ilusti kesklinna sain. Kui kesklinna jõudsin, siis esialgu ei osanudki midagi teha, kuna mul see mõte nii järsku tuli, siis ega mul eriti mingit eeltööd tehtud ei olnud. Ainuke asi, mille olin välja vaadanud oli üks backpackerite hostel. Õnneks oli see suhteliselt lähedal sellele peatusele, kus ma maha tulin, niiet otsustasingi alguses sinna minna, et mingit infot saada. Check-in'i ma küll enne kella nelja seal teha ei saanud aga vähemalt sain sealt kaardi ja nad soovitasid kohti kuhu minna. Põhi kohad, mis läbi soovitati käia olid : vanalinn, uus kesklinn, maaalune linn ja mägi. Seadsingi siis sammud vanalinna poole, kuna sellest olid ka teised mulle üsna palju rääkinud. Teepeal jäi mulle ette hiina linnaosa, kus sõin lõunat ja jalutasin niisama natuke ringi. Vanalinna lähedale jõudsin ma umbes kella 1 ajal ja selleks hetkeks oli väljas lihtsalt täiesti talumatu kuumus. Ma üldiselt ei ole selle suhtes väga pirtsakas(kui NY olin, siis näitaks ka kraadiklaas 40 kraadi), aga see oli sõna otseses mõttes talumatu. Kraade vist isegi ei olnud nii palju, ilmateade näitas natuke üle 30, aga tunne oli sama, mis saunas. Ma isegi ei oska kirjeldada, mis selle nii hulluks tegi, kuna otseselt ei olnud nagu väga niiske ka. Selle kuumuse tõttu otsustasin plaanid ümber teha ja läksin alguses vanalinna asemel maaalust linna uurima. Tegu oli siis metroopeatuste juurde ehitatud kaubanduskeskustega, mis algasid maa alt ja viimased korrused olid maapealsete püroohoonete esimesed korrused ning need olid omavahel ühendatud maaaluste käikudega. Seega oli mul seal mõnusas jahedas õhus maa all päris mitmeks tunniks tegevust. Alguses võttis aega, et aru saada, kuidas seal orienteeruma peab ja ülejäänud aja vaatasin poodides ringi. See oli üsna kasulik, kuna tegelikult tulin siia ju oma kõige vanemate riietega(neid ka ainult natuke) ning suure plaaniga, et soetan selle reisi jooksul täitsa uue garderoobi endale, kuid siiamaani olid mu ostud piirdunud ühe paari lühikeste pükste ja ühe T-särgiga.
Kui lõpuks maa peale tagasi tulin, oli kell juba 4 ning temperatuur oli vähekene talutavamaks muutunud. Kohe esimene asi, mida nägin oli see suur mägi, millest mulle enne räägitud oli. Kuna tundus, et olen üsna lähedal sellele, siis otsustasin vanalinna järgmiseks päevaks jätta ja minna uurima, mis selles mäes nii erilist on. Ning jällegi olin ma täiesti lummatud. Sama jutt, mis New Yorkis põhimõtteliselt. See, et ühes suures linnas on selline suur roheline ala, annab sellele linnale minu jaoks täiesti uue väärtuse. Nii, kui sinna mäe alla jõudsin ja treppidest üles minema hakkasin, tekkis selline tunne nagu ma ei oleks enam suures linnas. Selle mäe näol oli aga tegemist tunduvalt metsikuma alaga, kui Central park. Vahepeal oli seal ikka täielik mets, kus läks mõni üksik sisse kõnnitud rada. Samas olid seal ka suured spordirajad, ilusad niidetud aasad ja tiigid ning tipus mitu vaateplatvormi linnale. Seega matkasingi seal ülejäänud päeva ringi. Vahepeal istusin kusagil ja nautisin vaadet ja siis jälle üritasin läbi metsa väikseid radu pidi mõnda uut kohta leida. Päris paar korda õnnestus mul seal metsas paar valet pööret teha ja seetõttu mu päevane kilometraaž tuli päris korralik.
Kohalikud tegid seal sporti nii joostes kui vändates ning perekonnad pidasid piknikke. Ka loodus elas seal täiega. Nägin esimest korda elus vabas looduses pesukaru ja veel mingit tundmatut looma, mis vist peaks ingliskeeles kandma nime groundhog ning ka oravaid oli sealt metsikult.
Õhtu viimane eesmärk oli mul leida kodutee peale jääv kuulus poutine restoran, kus pidi parimat poutine saama. Nüüd siis selgitan ka ära millega tegu on. Pärit on see salapärane toit siis Quebeci maakonnast ja koosneb ta friikartulitest, kastmest ja juustust. Kartulid on üldiselt natuke paksemad, kui meie mõistes tavalised friikartulid, kastmeks on gravy(parim seletus vist oleks tume lihakaste) ning juust on selline monzarella laadne valge juust, kuid natukene tugevama konsistentsiga. Kartulid kõige alla, siis juus peale ja kõik see on kastmega üle valatud. Kuidas iganes see teile ka vaimusilmas ei tundu, on tegu millegi täiesti imelisega. Esiteks on ta kindlasti parim toit, mida peale pidu, öösel, kusagilt võtta ning nagu selgunud on, siis maitseb ta ka päikeselvalguses imeliselt.
Kahjuks pidin aga selles suurelt kiidetud kohas, mida ma üsna kaua otsisin, natuke pettuma, kuna ootasin midagi väga erilist, aga hea oli ta sellegi poolest. Lisaks oli see mul esimene kord elus käia söömas täitsa üksi lauateenindust pakkuvas restoranis.
Kui peale seda einet lõpuks hostelisse jõudsin ja selle megapalava päeva lõpetuseks lõpuks külma dušši all ära sain käia, oli mul plaan veel välja minna ööelu kaema, aga selleni ma kahjuks ei jõudnud. Nimelt mõtlesin, et kasutan hosteli wifit ja vaatan kiiresti telefonis natuke ringi ja siis liigun, aga umbes 10 minutit peale voodisse külili viskamist ma juba magasin. See kuumuses matkamine võttis oma.

Teisipäeva hommikul oli juba ilm vähe inimlikum, kuna oli tekkinud mõnus tuul, mis päeva lõpuks tegelikult kasvas üle vihmaks ja tormiks. Õnneks selle aja, kui ma linna peal uitasin, oli kuiv.
Hommikul sain hostelis hommikusööki, mis oli minu üllatuseks väga korralik(puuviljasalat, mahlad, kohv, röstsaia variandid erinevad jne). Peale seda üritasin endale õhtuks transporti tagasi Ottawasse saada, mis mul aga väga ei õnnestunud, kuna olin sellega juba natuke hiljapeale jäänud. Kõik need samad nö. illegaalsed taksod olid juba täis. Lõpuks sain mingi väga kahtlase tüübiga diili, et kella 11 ajal õhtul on minek ja ta pidi mulle sõnumi saatma täpse kellaaja ja kohtumise kohaga.
Seepeale läksingi vanalinna avastama. Alustasin vanast sadamast ja seejärel tegin hostelist saadud turistiraamatu järgi läbi mingid kindlad turismirajad, mis möödusid kõigist tähtsamatest hoonetest. See oli ka ühtlasi esimene kord mu reisimiste jooksul, kus ma mingit sellist inforaamatut kasutanud olen ja pean mainima, et vist peaks teine kordki nii tegema. Päris tore oli vahelduseks täpselt aru ka saada, mis majast ma parasjagu pilti teen ja mis ajalugu selle taga seisab.
Oma tuuri lõpetasin ma peaaegu, et samas kohas, kust ma eelmine päev maa alt välja olin tulnud, seega otsustasin seal samas kaubanduskeskuses lõuna teha ja veel kiirelt mõned poed läbi käia. Samuti polnud ma veel midagi oma transpordist tagasi kuulnud ja asi hakkas kahtlane tunduma. Üritasin kätta saada seda härrat, aga enam ta mulle ei vastanud ja sellega oli asi selge. Juba korraks olin leppinud asjaoluga, et jään veel üheks ööks Montreali ja lähen hommikul vara tagasi, kuna bussid muidugi sõitsid veel sellel õhtul, aga need olid kõik jubekallid. Seega tahtsin kindlasti ühe sellise auto peale saada. Umbes kella 5 ajal üritasin veel mõned numbrid läbi helistada, mis netist leidsin ja lõpuks näkkas, aga see tähendas, et mul oli jubekiire, kuna minek oli juba pooleteise tunni pärast ja jällegi sealt samast äärelinnast, kus mind mahagi pandi.  Seega jooksin ruttu tagasi hostelisse, võtsin oma asjad ja kiirustasin metroo peale. Ottawasse tagasi jõudsin natuke peale kella 10 õhtul.

Lisaks võib ära mainida, et see esimene härra, kes mind alguses koju viia lubas ja hiljem toru vastu ei võtnud saatis mulle õhtul, kui juba Ottawa poole sõitsin ka sõnumi, mis oli sõnastatud täpselt nii: The ride will not be happening due to I suddenly got a fever.

Yeah right! :D

Aga üldine pilt Montrealis oli väga mõnus. Tänaval ringi käies oli näha väga palju väga ägedat graffitit, inimesed tundusid vabamad kui Ottawas, ei olnud nii palju kiirustamist ja muidugi nagu mainitud see mägi/park keset linna andis omajagu juurde. Lisaks voolas sealt läbi ka jõgi, mis samuti annab minu arust linnale väga palju juurde. Vanalinn oli väga ilus ja mulle kuidagi tundus väga kodune selline vanalinna üleminek sujuvalt kõrghooneteks ja ärikeskuseks. Tallinnas üsna sama moodi ju.

Seega kokkuvõttes tulin sealt tagasi väga positiivsete emotsioonidega ja olin õnnelik, et ikkagi võtsin kiirelt selle otsuse vastu, et minna, sest muidu olekski vist see lahe linna nägemata jäänud, kuna nüüd olen nädala aega järjest tööl.

Lapsed müüsid limonaadi, kui see suur üritus siin meie rannas oli

Suht lihtne oli teisi üles leida

Matkasellid

mmmm.....

Montreal

...siis kui ma kusagil võssis eksinud olin

See rist oli mäe kõrgeima koha peal ja läks öösel põlema, niiet linnast oli näha seda

Romantika

Päikeseloojang

Poutine

Olin esimene Eestlane selles hostelis, niiet sain kleepsu Eesti koha peale panna

Bank of Montreal

Linnavalitsuse hoone

Graffiti

Esimesed liikuvad pildid!

Kirjutasin selle postituse esimese poole juba nädala alguses. Siia juurde pidi video ka käima, mis nüüd juba FB-s üleval on, aga kahjuks oli see liiga suur, et siia panna ja siis mul kuidagi jäi ajast jälle puudu, et see postitus üles panna.

Aga nüüd siin ta nüüd igaljuhul on ja juba koos ülejäänud nädalaga.

Sellel nädalavahetusel olime asjalikud ja tegime päris palju huvitavat.

Laupäeval oli meil suur plaan telkima minna Gatineau loodusparki ja siis pühapäeva hommikul kohe sinna mägedesse matkama minna, aga kuna selgus, et USA iseseisvuspäeva tõttu olid kõik telkimisalad juba täis, siis pidime uue plaani välja mõtlema. Seega käisimegi laupäeva õhtul minigolfi mängimas ja õhtust söömas ning pühapäeval ärkasime vara ja veetsime terve päeva Gatineau looduspargis. See park asub umbes poole tunni autosõidu kaugusel Ottawast loodes. Alguses matkasime natuke metsas ringi, siis suundusime järvede äärde. Pikutasime natuke seal rannas ja siis matkasime loodusradadel ümber järvede.

Kuna kogu seda looduses ringi käimist on suhteliselt raske sõnadega kirjeldada, siis paningi meie mõnusast nädalavahetusest ka väikse video kokku. Seda võib siis näha minu facebooki seinal.

Esmaspäev jätkus sama mõnusalt. Hommikul kohe peale ärkamist võtsime Beni ja Vicky peale ning läksime veeparki. Minul ja Mattil olid tasuta piletid, kuna umbes 2 nädalat tagasi, kui ma rannas olin, tulid ühe raadiojaama promoinimesed minu juurde ja tahtsid, et ma midagi nende instagrammi lehe jaoks teeks. Seega tegidki nad must väikese video ja sain 2 tasuta pääset selle eest.
Tegu oli väliveepargiga ja kuna ilm oli ka väga ilus, siis oli meil seal väga mõnus. Istusime niisama alguses ja siis ülejääud aja maadlesime mudilastega torude järjekordades. Kuna aga kõhud läksid lõpuks tühjaks ja me olime Quebecis, siis otsustasime sealt veepargist ära minna ja minna ümbruskonna parimasse poutine kohta.( Okei, ma nüüd pean ennast kokku võtma ja selle üldise Ottawa/Kanada postituse ka ära tegema, kuna see viimane lause jääb juba enamustele segaseks ma usun). See poutine oli lihtsalt nii hea, et ma oleks nutta tahtnud.
Õhtul üritasime veel seriaali vaadata, aga me olime nii surnud, et ma jäin esimese 10 minuti jooksul magama juba.

Ülejäänud nädala olen iga päev 7-15 tööl olnud ja tegelikult on seal täitsa okei töötada. Ma nüüd olengi olnud kassas kogu aeg ja päevad lähevad suhteliselt kiiresti ja ei saa kurta, et töö raske oleks. Seega olen väga rahul oma töökoha valikuga. Ka kogu see tööseltskond on väga huvitav ja kirju, mis teeb töö vahel vestlemise vägagi silmaringi avardavaks.
Selle nädala jooksul pidin ka ära ütlema, et ma lahkun varsti. Seni olin neile valetanud, et jään pikaks ajaks tööle sinna, kuna mul on koolist akadeemiline puhkus ja plaan terve aasta Kanadas olla. Mul oli tõeline masterplan välja mõeldud, kuidas nii teha, et ma saan neile oma lahkumisest siin vajaliku 2 nädalas etteteatamise anda ja samas kindlustada selle, et nad mul selle 2 nädalat ka veel töötada lasevad, mitte mind kohe ei vallanda, kuna nö. valetasin neile alguses. Täna(reede) saan juba öelda, et see ka toimis täielikult. Teisipäevast kuni tänaseni tegin skeeme ja ajasin udu neile ja lühidalt kokkuvõttes on nüüd seis selline, et nad mitte pole mu peale pahased, et nad minu pärast nüüd uuesti töölisi otsima peavad hakkama, vaid tunnevad kaasa mulle, kuna mu kogu reis sai tänu kooli apsakale rikutud ja ma pean septembris tagasi Eestis olema, et oma õpingutega jätkata.
Seega nüüd kindel, et mul on kuni siit lahkumiseni töökoht olemas ja mu viimane päev saab olema 22. juuli.

Õhtuti peale tööd olen üritanud asjalik olla, et ikkagi võimalikult palju siin lisaks tööle ka teha veel. Teisipäeval ja täna ei tulnud sellest midagi välja. Mõlemal päeval käisin ainult poes ja tulin koju lebotama.

Kolmapäeval läksime aga peaaegu kohe peale seda, kui ma koju jõudsin Beni juurde grillima. See grilliõhtu arenes üsna korralikuks peoks. Seda küll rohkem teiste jaoks, kuna seekord oli minu kord kaine autojuht olla, aga megalahe õhtu oli mul sellegi poolest. Grilli kõrvale tegime lahti ka minu Eestist kaasa toodud nänni. Tegin teistele kiluvõileibu, millest ma küll enamus ise lõpuks ära sain süüa, kuna neile see siiski pigem peale ei läinud. Lisaks sai mekkida veel Vana Tallinnat ja Kalevi komme. Selline õhtu oli meil plaani juba tegelikult samal nädalal, kui ma siia jõudsin, aga kõigi tiheda graafiku tõttu jõudsime selleni alles nüüd, aga vähemalt jõudsime. Päris hilja õhtul käisime veel ühes baaris, mis asus Matti ja Beni lapsepõlve naabruskonnas(Ben elab endiselt seal samas piirkonnas). See oli selline tõeline kantrimuusika baar, kus seltskond oli täpselt selline, et naistel mida lühem seelik ja avaram dekoltee seda uhkem ja meestel, mida suurem muskel ja õlisem soeng, seda parem. Õhtu iseenesest väga pikale ei veninudki, juba kella poole 3 ajal olime kodus, aga kuna mul oli juba kell 5.30 äratus, et tööle minna, siis jäi mul unetunde sellel ööl jubeväheseks.

See andis neljapäeval tööl kõvasti tunda, aga kuna ma töötan kohvikus, siis tankisin kohe hommikul ennast korralikult kohvi täis ja tööpäeval polnud vigagi. Ka peale töö lõppu oli enesetunne üsna hea, ja otsustasin minna linna Kanada rahvuslikku loodusmuuseumi. Neljapäeva õhtuti peale kella viite oli seal ka tasuta sissepääs ja ei saanud võimalust kasutamata jätta. Muuseum oli tõesti uhke ja mulle väga meeldis seal, niiet veetsin seal 3 tundi ja oleks veel olnud, aga kell 8 pandi muuseum kinni. Kui sealt bussi peale jõudsin siis tundis, kui väsinud ma tegelikult olen. Seega koju jõudes, ma ei teinud isegi õhtusööki endale. Käisin ruttu pesus ja olin juba pool kümme voodis ja vajusin põhimõtteliselt ka kohe unne.
Sain vähemalt korralikult magada ja täna tööl oli päris hea olla.

Homme on mul veel selle nädala viimane tööpäev ja õhtul on Matti sünnipäev. Tegelikult hakkavad teistel pidustused juba hommikul pihta, kuna siin samas meie rannas on suur võrkpalli võistlus, mida kõik vaatama lähevad ja pärastlõunal on bändid ja melu rannas. Ma peaks umbes täpselt bändide ajaks ka randa jõudma.
Pühapäeval läheme aga Matti vanemate juurde sünnipäeva tähistama, sest tegelikult õige päev ongi tal pühapäev.

..... ja nüüd lisaks videole veel ka pildid.

Mont Cascade

Õnnistasime Beni uue grilli ka sisse

Sõbrad koos

Eesti jooki Eesti pitsist

Siin pole tegu mitte koera vaid hundiga. Ühel õhtul toodi meile koju selline :)

Sain teada, kui ohtlikkus olukorras ma tegelikult olin, kui ma üks öö siin skunki taga ajasin

Pilt pole parim, aga muuseumi kivimite saal oli lihtsalt ulme

....ja kirss tordil. Matti versioon sõnast vürtsikilufilee