Miami

Mu Miami reisi põhiline eesmärk oli puhata ja siis veel puhata. Sellega hakkasingi kohe peale. Kui sain oma hostelisse check-in tehtud, siis esimese asjana magasin pool päeva maha. Pärast käisin veel rannas ja õhtul pikutasin ka niisama hostelis ning siis kordasin seda sama tegevust järgmisel päeval. Ainult selle erandiga, et järgmise päeva õhtuks olin juba natuke sõpru leidnud ja sai esimene pidu peetud. Ka kolmanda päeva ma põhiliselt lebotasin, aga pärastlõunal võtsin kokku ennast ja käisin ranna ääres oleva kuulsa Ocean roadi läbi. See siis on selline tänav, kus on metsikult baare ja restorane ja kõik majad on väga omapärase arhitektuuriga. Neid maju võib terves ühes South Beachi rajoonis leida, mida kutsutakse Art Deco rajooniks.

Mu hostel oligi siis South Beachil, mis on Miami Beachi lõunapoolne osa ning Miami Beachi näol on tegu saarega, mis on sildadega Maimi kesklinnaga ühendatud. Asukoha poolest oli see hostel väga super. Täiesti rannas. Ka üldiselt polnud väga nuriseda selle hosteli üle. Ma olin ainukeses toas, kus wifi ka tuppa ulatus, kuna me olime otse fuajee kohal. See oli päris hea boonus. Ainuke miinus selle hosteli juurs oli see, et köök oli natuke niru. Pliiti ega ahju polnud, niiet pidi mikrolaineahju ja keedukannuga läbi ajama.

Naljandal päeval oli hommikul ilus, aga selleks hetkeks, kui ma randa hakkasin minema hakkas sadama ja sadas päris kaua. Seega passisin enamus päevast hostelis ja jällegi lebotasin, kirjutasin blogi ja tegelesin videoga. Õhtupoolikul käisin veel natuke ümbruskonda vaatamas ning õhtul käisime jällegi väljas.

Viiendaks päevaks olin endale bookinud reisi Miami kõrval asuvasse Everglades rahvusparki. Sinna läksin ma koos ühe inglise kutiga(James), kes minuga samas toas oli hostelis. See reis kujutas endast seda, et meid võeti hommikul hostelist bussiga peale ja umbes poole tunni pärast olime juba kohal. Seejärel läksime kohe airboatiga(pärast pildi pealt näeb, mis see on) sõitma. Kogu see ümbrus oli nagu selline üsna märg soo ning selle ringi sõitmise eesmärk oli loodust vaadata ning erinevaid loomi ja linde leida. Põhiliselt otsisime siis alligaatoreid. See sõit kestis umbes 45 min ja peale seda oli alligaatori show, kus üks mees läks koos nendega puuri ja käitus nendega nagu koertega. Mängis ja sügas ja tegi erinevaid trikke nendega ning peale seda sai veel ühe väikese alligaatoriga pilti teha. Sellega oligi see tuuri osa läbi ja meil oli umbes pool tundi aega, et kohalikust kohvikust miskit süüa võtta. Sain alligaatori liha ka ära proovitud seal ning peale seda tõigi buss meid hostelisse tagasi. Pärastlõunal tegin rannas megapika jalutuskäigu. Mõtlesin et kõnnin natuke mööda ranna äärt edasi, aga lõpuks kujunes see jalutuskäik 4 tunniseks ja õhtuks olin ma näost täiesti põlenud. Õhtul chillisime hostelis fuajees aga välja ei läinud, kuna järgmine päev pidi vara tõusma.

Kuuendal päeval käisingi jällegi koos James'iga Key Westis. Tegu on USA kõige lõunapoolsema saarega ja ühtlasi asub seal ka kogu USA kõige lõunapoolsem tipp. Tegelikult on neid saari seal florida lõunatipus 43 ja Key West on neist viimane. Seega võetigi meid hostelist kell 7 hommikul peale juba ja hakkasime sõitma. Kõigi nende 43 saare vahel on sillad, mis moodustavad maantee. Seal on ka üks 7 miili pikkune sild. Seega kogu see tee sinna oli väga huvitav ja täis ilusaid vaateid. Kohale jõudes oli meil 6 tundi aega seda saart avastada. Selle aja jooksul jõudsimegi täpselt kõik põhitänavad ristipõiki läbi käia, rannas lebotada paar tundi ja kohalikku head toitu maitsa. Lisaks sellele oli seal saarel ka veel Hemingway maja, kus ta kunagi elas ja Harry Trumani loodud Valge Maja suveresidents. Nii kui uuesti bussi saime, et tagasi minna olime jumala surnud ja jäime kohe magama mõlemad. Sõit sinna ja tagasi oli umbes 3 tundi mõlemas suunas, seega jõudsime tagasi alles umbes 9 ajal ja olime mõlemad suht surnud, niiet õhtul enam väga miskit ei toimunud.

Seitsmendal päeval otsustasin lõpuks Miami linna ka vaatama minna. Ehk siis South Beachilt välja poole vaadata. Kui aus olla, siis ega seal eriti midagi vaadata ei olnud. Hommikupoolikul käisin veeäärse osa läbi, kus olid iluasd pargi ja turuhoone ning kiikasin korraks ka suurte majade vahele, aga seal küll mitte midagi polnud. Ainult büroohooned ja tühjad tänavad. Vahepeal käisin rannas ja siis õhtupoole kui temperatuur natuke langes jälle, käisin ühes kaugemas linnaosas nimega Coconut Grove. See oli jällegi vee ääres ja seal oli paar tänavat, kus olid kohvikud ja poekesed, aga see ei olnud kindlasti seda tunniajast sõitu väärt, mis mul kulus, et sinna saada. Seega Miamis endas sees ei ole küll eriti midagi vaadata. Kuigi ühed sakslased rääkisid, et käisid ratastega kusagil kunsti linnaosas, kus oli palju graffitit ja neile seal küll väga meeldis. Ehk siis kui otsida, siis vist miskit ikka leiab, aga suures piires pole see seda väärt. Õhtul käisime jällegi väljas ja seekord juba natuke uhkemalt :)

Järgmine päev oli mul kindel siht silmeees, et lähen teen oma viimase shopingu siin USAs ja ostan kõik vajalikud riided ära. Selleks reisisin peaaegu 2 tundi ühte kaubanduskeskusesse, aga kui kohale jõudsin läks asi päris hapuks. Enesetunne oli nii kehv, et isegi püsti seismisega oli raskuseid. Mõtlesin, et kas tõesti on pohmellikoll nii hullusti kallale tulnud, aga õnneks või kahjuks tuli lõpuks välja, et ma olin päris korraliku toidumürgituse saanud kusagilt hoopis. Seega shoping jäi ära. Suutsin vaevu kuidagi sealt keskusest tagasi hostelisse saada ja siis ei väljunud sealt enam kaks päeva. 

Tegelikult plaani järgi pidin järgmisel päeval üheks päevaks Tampasse sõitma. Piletid olid juba olemas ka, aga enesetunne oli ikka nii halb, et ei lubanud kuidagi minna. Seega minu viimased 3 päeva Miamis olingi täitsa pikali maas omadega.

Kokkuvõtvalt Miami kohta ütlekski, et siin ongi selline tõeline beachlife ja mitte midagi muud. Rand ja peod. Seega mina sain oma suure puhkamise eesmärgi täiega täidetud, aga linn ise küll mingi eriline vaatamisväärsus pole.

Washington

Nii kaua kuni ma meie video kallal nokitse, kirjutan siia oma edasistest seiklustest.

Kogu Kadiga koos reisitud aeg oli meil väga intensiivse graafikuga. Seega lükkasin ma oma edasiste plaanide tegemist koguaeg edasi ja lõpuks oligi selline olukord, et saatsin Kadi lennujaama ära ja mul polnud endiselt mingeid plaane. Tähendab plaan oli üsna selge. Floridasse saada kuidagi, aga kuidas, see oli küsimus. Istusingi siis lennujaama maha, et wifit kasutada ja lootsin, et leian mingid head viimase hetke pakkumised ja saan juba sama õhtu või järgmine päev lennata kuhugi. Kahjuks see aga ei õnnestunud, niiet mingi hetk sai mulle selgeks, et pean niikuinii üsna palju piletite eest maksma. Seega otsustasin veel üheks ööks NY jääda ja siis õhtu jooksul endale mingid piletid leida. Läksingi siis tagasi koju, võtsin arvuti ja läksin ühte kohvikusse wifisse. Istusin seal 3 tundi, kuni see kohvik kell 12 öösel kinni pandi ja endiselt ei olnud suutnud midgai leida endale. Läksin magasin öö ära ja läksin hommikul kell 7 juba tagasi sinna, et edasi otsida. Läks jällegi 3 tundi ja endiselt ei suutnud ma midagi leida. Otsustasin tagasi koju minna, süüa ja loota heade mõtete peale. Lõpuks tuligi mõte asjale natuke teisest küljest läheneda ja leidsingi endale piletid.

Seega plaan oli nüüd selline. Et sama päeva õhtul kell 11 läheb mul buss Washingtoni, mis jõuab kohale umbes kell 4.30 ja lootsin, et nagu tavaks siis buss natuke hilineb ja jõuab alles mingi kella 5 ajal. Siis saan minna kiirelt bussijaamast läbi, kotid kappi ära panna ja päiksetõusuks valge maja juurde minna, et seal päiksetõusust time-laps teha, siis linnapeal ringi käia ja kella 12 ajal juba lennujaama liikuma hakata, et kell 3 Miami poole lendama hakata ja siis õhtul juba varbad Miami Beachil liivaseks teha. Kõlab päris hästi eks...aaagaa kõik läks hoopis teistmoodi.

Nimelt siis peale piletite ära ostmist oli mul veel terve päev NY-is. Esiteks käisin natuke meie kodu ümbruses ringi, siis käisin panin kõik asjad kokku ja tegin korda kõik ning õhtupoolikul sain Esko ja Andrusega kokku ja andsin võtmed üle. Räägin kogu sellest kodu, Esko ja Andruse süsteemist lähemalt siis, kui video tuleb. Peale seda käisin veel ruttu Long Islandil Manhattani päikeseloojangut vaatamas ja tegin sellest ka time-lapsi, mis siis juba mu instas ka üleval on. Ning siis suundusingi juba Chinatowni, kust mu buss läks.

Sealt edasi hakkas nüüd kõik valesti minema. Esiteks oli see buss, millega ma läksin parasjagu logu, aga kannatas ära. Jäin põhimõtteliselt kohe bussis magama ka ning ärkasin selle peale et juht hakkas rääkima, et oleme Washingtoni jõudnud. Vaatasin siis kella ja misasja..... kell oli 3.10. Seega vastupidiselt mu arvamusele jõudis buss hoopis parasjagu varem, niiet kell 3.30 olin ma juba bussist väljas. Mõtlesin siis et pole hullu, lähen pikutan natuke bussijaamas ja siis lähen linna peale. Teadsin ette, et see buss ming otse bussijaama ei vii vaid peatub lihtsalt kesklinnas suvalise tänava nurgal, aga olin arvetsanud, et saan sealt otse metrooga bussijaama. Tuli aga välja, et erinevalt NY-st Washingtonis ei sõidagi metroo ööläbi, seega pidin hakkama jala bussijaama poole kõndima ning see ei olnud eriti lõbus. Kui NY on linn, mis kunagi ei maga, siis Washington oli küll oma parimas ja sügavaimas unes kell pool 4 öösel. Terve tee peal kuni bussijaamani nägin kahte jalakäijat ja ka autosid oli üsna vähe. Seega see jalutuskäik oli üsna ebameeldiv, eriti veel siis kui ma kogemata vale pöörde tegin ja kusgail väikses pimedas tupiktänavas lõpetasin, kus mingist möödasõitva auto aknast mulle midagi karjuti. See oli üsna kõhe kogemus, aga samas väga huvitav.  Kui bussijaama jõudsin, siis ebameeldivad üllatused jätkusid. Tuli välja, et peale 9/11 terrorirünnakuid on tervest Washingtonist kõik avalikud kapid ära koristatud ja terve linna ainuke koht, kus oma kohvreid päevaks hoiule saab anda on bussijaamas, aga see avatakse alles kell 6 hommikul ja see maksab 45 dollarit päev. Istusin veel natuke aega bussijaamas ja üritasin netist leida võimalusi, kuhu oma kotte jätta ja tegin paar kõne ka hotellidesse ja hostelitesse aga kõik ütlesid, et pakihoid on ainult klientidele. Seega ei jäänudki mul muud üle, kui oma kohvrit terve päev kaasas vedada.

Võtsingi siis suuna selle kõige kuulsama pargi poole, mis algas Capitoliumiga ja lõppes Lincolniga ning vahepeal oli hunnik muuseume ning mälestusmärke, Washingtoni obelisk ja ka valge maja. Alustasin capitoliumi juurest, mis kahjuks oli tellingutes, aga enamvähem vähemalt sai aimu, milline see olema peaks. Siis suundusin obeliski juurde, et seal piletid tippu minekuks saada. Seal nimelt ei müüda pileteid vaid jagatakse neid hommikul 8.30-st alates esimestele õnnelikele. Sain seal natuke üle tunni aja järjekorras seista, aga õnneks sain endale kella 9.30 lifti peale pileti. Seega sain ka seal tipus ära käia. Siis jalutasingi teise pargi otsa, tegin härra Lincolniga paar pilti ja siis oligi juba aeg kiirelt valge maja juurest läbi käia ja siis lennujaama poole liikuma hakata. Valge maja oli küll natuke pettumus mu jaoks. Nägi küll ilus välja aga ma ootasin ikka midagi uhket ja suurt, aga võib vist öelda, et Kadrioru loss on ka suurem. Mainin igaks juhuks veel ära, et kõik selle tegin ma läbi päris korralikus kuumuses ja oma kohvriga, millel üks ratas oli katki. Seega oli mul kella 12-ks juba päris kõrini ja olin päris õnnelik, et lennujaama saan.

Lennujaama sõit oli küll väga pikk, aga vähemalt läks ilma viperusteta ja lennujaama jõudes tundsin ennast juba väga unisena ja ootus lennuki peale saada oli päris suur. Tegin check-in'i ära ja siis teatas härra teisel pool letti, et mu lend hilineb 15 minutit. Mõtlesin, et okei pole hullu, saangi kiirelt midagi süüa vaadata veel enne. Kõik mis edasi juhtus, oli aga jällegi täielik ulme ja tundus nagu ma oleks mingis filmis.

Kui mu lennu aeg kätte jõudma hakkas tekkis ekraanile kiri, et lend hilineb veelgi pool tundi. Natukese aja pärast muutus see pool tundi 45-ks minutiks ja siis juba teatati kõlaritest et idarannikul on olnud radari rike ja mitte ükski lend ei välju ega sisene ühtegi kirde USA lennujaama ning pole teada millal olukord paraneb. Muidu mul polekski nagu hullu olnud, aga kuna mu lend polnud mitte otse, vaid ümberistumisega Newarkis (jah ma tean, et see suht lollus, et ma sõitsin bussiga washingtoni, et siis tagasi NY lennata ja sealt miamisse, aga nii oli odavam lihtsalt), siis tekkis nüüd probleem, et ma võin oma teisest lennust maha jääda. Alguses ma väga ei muretsenud, sest mul oli päris korralikud 3 tundi aega kahe lennu vahel Newarkis. Mida rohkem aeg edasi läks, seda rohkem hakkas selgeks saama, et ega ma vist oma teise lennu peale ei jõua. Samal ajal oli terve lennujaam nagu sõjas. Kogu see vaatepilt oli nagu filmis. Kogu ooteala kõik pingid ja põrandad olid paksult rahvast täis, lapsed nutsid, inimesed oli ülinärvis ja keegi karjus pidevalt kusagil mõne lennujaama töötaja peale. Lõpuks lükatigi mu lendu edasi kuni kella 7-ni õhtul ja lõpuks tühistati täiesti. Seega jäin ma oma teisest lennust ka maha, aga kuna mul oli connected flight sama lennufirmaga, siis see tähendas, et nad pidid mind ikkagi kuidagi Miamisse toimetama. Kogu meie lend suunatigi siis infolauda ja sealt tehti minu jaoks sellised skeemid, et lendan hoopis läbi Orlando, aga vähemalt saan samal õhtul veel minema Washingtonist ja olen Miamis väga vara hommikul. Aga ka selle lennuga läks vähe nihu. Nimelt lükati ka seda umbes 3 tundi edasi. Seega lõpuks jõudsin ma kell 2 öösel Orlandosse, sain seal lennujaamas 2 tundi magada ja kell 5 lendasin Miami poole.

Kui ma lõpuks kell 6 hommikul Miamisse jõudsin olin ma täiesti surnud omadega ja juba unistasin täiega oma hosteli voodist. Läksingi siis otse lennujaamast hostelisse ja üritasin seal check-in'i teha aga mu ebaõnn jätkus. Ma küll helistasin eelmine õhtu neile ja ütlesin, et ma ei jõua see õhtu, aga et nad mu broneeringut ei tühistaks, et siis saan hommikul kohe tuppa minna, mitte ei pea kella 3ni ootama et saaks check-in'i teha, aga see inimene kellega ma rääkisin õhtul oli must valesti aru saanud ja nad ikkagi tühistasid mu broneeringu ja see tähendas, et ma pidin kella 3ni ootama, et saaks voodi endale.

Selle peale olin üsna pahane ja läksin lähedusse ringi vaatama ja hommikusööki otsima. Ostsingi mingist kohvikust bageli endale ja otsustasin seda randa sööma minna. Vaatamata väsimusele oli seal päris mõnus tegelikult. Miami beach siiski ju ja päike tõusis vaikselt ja polnud nii palav ka veel. Niiet kokkuvõttes oli väga mõnus esimene hommikusöök Miamis.
Peale seda läksingi hostelisse tagasi ja selleks ajaks oli see inimene seal leti taga vahetunud ning minu õnneks oli tulnud tööle see sama inimene kellega ma eelmine õhtu rääkisin. Kuna ta mäletas mind siis ta vabandas ja üritas mingied skeeme teha ja saigi mind kohe ühte tuppa lasta. Seega saingi lõpuks voodisse ja lõppes minu liiiiiga pikk teekond New Yorkis Miamisse.

Capitolium

Valge maja

Hullumaja

Way Home

Nonii... see postitus oleks pidanud juba väga ammu ilmuma, aga ma ei jõudnud päris valmis seda ja siis jäigi tegemata.

Jutt hakkab siis pihta eelmise postituse lõpust.

Lugu siis selline, et peale seda, kui Montrealist tagasi jõudsin, olin põhimõtteliselt nädala aega järjest iga päev tööl. Õhtud küll olid vabad, aga ma tundsin, et selline üldine väsimus hakkab tekkima sellest metsikust tempost ja otsustasin, et teen rahuliku nädala, et siis jäksaks ülejäänud suve veel täiega trippida. See siis tähendas, et hommikul olin tööl ja õhtul istusin kodus. See andis ka mulle selle aja need viimased kaks pikka postitust valmis kirjutada.

Eelmine nädal möödus aga Way Home muusikafestivali ootuses. Kolmapäev pidi mul viimane tööpäev olema, neljapäeval pidime asju pakkima ja mu sünnipäeva puhul midagi vaikset tegema ja reedel festivalile sõitma ja seal täiega tähistama. Nädala alguses juba hakkas mul aga tervis jupsima ja kolmapäevaks oli seis juba nii halb, pidin oma viimase tööpäeva ka ära jätma. See tähendas, et sünnipäev sai veel vaiksem kui plaanitud ja reedel ma teistega koos festivalile ei läinud vaid jäin Matti juurde. Reede ja laupäeva puhkasin seal ja laupäeva õhtuks tundsin ennast juba nii hästi, et otsustasin ikkagi veel viimaseks päevaks sinna festivalile minna. See oli megaõige otsus, sest sellega sain jälle ühe päris laheda seikluse oma mälestustesse lisada.

Nimelt polnud mul laupäeva õhtul kell 7 veel ei festivali piletit(kohapealt osta ei saanud), ega ka transporti sinna. See festival nimelt toimus Toronto lähedal u. 450km Ottawast. Paari tunniga õnnestus mul sebida endale läbi väga suure õnne nii pilet kui transport. Leidsin ühe tüdruku, kes oli juba festivalil ja müüs oma sõbra piletit, kes tulla ei saanud. Seega ei pidanud ma kusagilt läbi minema, et seda piletit saada, mis aitas päris palju kaasa. Algne plaan sinna saamiseks oli mul hääletada, aga kui google mapsi lahti võtsin, sain aru, et see väga arvatavasti ei toimi, kuna sinna ei läinud mitte ühtegi suuremat maanteed. Mööda neid väikeseid teid hääletades, mis koguaeg kuhugi imelikku suunda pöörasid, ei tundunud eriti tark mõte. Seega otsisin endale ruttu netist selle sama auto jagamise variandi Torontosse, millega Montrealis käisin. Ning kuna see otsus minna tuli mul suhteliselt järsku, siis pidin ka üliruttu enne öö saabumist kogu oma elu kokku pakkima ja valmis panema, et hommikul kell 6.30 juba liikuma hakata.

Pühapäeval ärkasingi 5.45 ja 6.30 hakkasin bussidega Lääne-Ottawasse trippima. Sealt sain auto peale ja alguses tundus kõik väga mõnus. Uus auto, 4 inimest autos, ruumi piisavalt ja ka inimesed olid väga toredad ja juttu jätkus. Umbes peale 45 min sõitu teatas juht, et võtame veel ühe inimese peale, kes tuleb istub keskele ja lubas, et see inimene ei pidanud eriti suur olema...... aga no ega ta eriti väike ka polnud. Tegu oli mustanahalise üsna lihases mehega. Pressisime siis ennast sinna taha kolmekesi ja sõitma hakates hakkas juht uurima, mis mehega tegu on. Kõik, mis edasi toimus tundus mulle juba üsna sürr. Härra oli professionaalne jalgpallur Jamaikalt, kes hetkel mängib Torontos. Siis jutu sees nii muuseas mainis, et läheb järgmiseks hooajaks Soome mängima. Siis ma olin juba mega äksi täis " no way man, i'm from Estonia. It's just next to Finland". Selle peale vastas ta üli tuima näoga, et ta teab jah seda, kuna ta mängis mingi aja Eestis 2008 aastal. Siis ma juba ei handlinud üldse seda olukorda ära enam. Küsisin mingi sada küsimust talt selle peale, aga kogu mu vaimustus kadus üsna kiiresti, kuna temal oli sellest kokkusattumusest üsna suva. Ütles et talle väga ei meeldinud Eestis ja see oli ka kogu jutt sellel teemal.
Ülejäänud sõit kulges ilma suuremate sündmusteta ja kella üheks päeval jõudsin Torontosse. Sealt edasi oli mul alguses jälle plaan hääletama hakata, aga see sama Jamaika jalgpallur rääkis mulle, et mul peaks olema võimalik üsna odavalt ka bussiga Torontost Barrie'sse saada. See muusikafestival siis toimus Barriest 20 km kaugusel ja Barrie oli Torontost natuke üle 100 km. Kui auto pealt maha tulin, siis hakkasingi otsima võimalust, kuidas bussiga saada. Lõpuks leidsingi üsna hea variandi, et saan linnaliini bussiga jänest sõites päris linna äärde sõita ja sealt juba üsna odavalt Berrie'sse, kuna olin juba päris lähedal. Jõudsingi nii lõpuks Berrie'sse ja sealt lõpuks siis pidin hääletama, kuna ükski ühistransport festivali poole ei läinud. Esiteks pidin aga kõigi oma kodinatega läbi Berrie kõndina, et linna äärde maanteele saada. Õnneks sain sealt üsna kiirelt esimese auto peale, mis viis mind natuke edasi ja sealt edasi pidin natuke kauem hääletama, aga see ootamine oli seda väärt. Täitus mu pikk unistus saada hääletades kabrioleti peale, niiet ma olin kohale jõudes päris õnnelik.

Kohale jõudes helistasin sellele tüdrukule, kes tõi mulle pileti ja siis arvasin, et nüüd on korras kõik. Aaa... see jäi mainimata, et ma ei öelnud teistele, et ma tulen. Ehk siis ma läksin sinna üllatama teisi, aaagaa...... siin oli üsna suur aga. Ma ei arvestanud selle festivali suurusega. Mõtlesin, et lähen lihtsalt telklasse ja ma teadsin ühe pildi järgi, et nad on aia ääres, ehk siis kui raske see ikka olla saab neid üles leida. Tuli välja, et seal on kaks massiivset telkla ala. Kõndisin esimese neist läbi ja ei leidnud neid. Selleks hetkeks ma olin juba jumala läbi omadega sellest kuumusest ja kõigi oma kottidega ringi kõndimisest. Seega otsustasin teistele helistada ja oma üllatuse ära rikkuda ja lihtsalt küsida, kus nad on. Aga keegi ei võtnud vastu. Kõigi telefonid olid festivali kolmandaks päevaks tühjad ja välja lülitatud. Sel hetkel ma sain aru, et nüüd on väheke jama ja mul ei jäänudki muud üle, kui otsida teine telkla ja ka see läbi kõndida. Tuli välja, et see teine ala oli põhimõtteliselt topelt sama suur kui esimene ja mul hakkas juba vaikselt lootus kaduma seal ringi uidates. Lõpuks läbi mingi ime ma siiski leidsin nende autod ja telklaplatsi. Neid ennast küll seal ei olnud aga Matti auto üks uks oli lahti. Seega viskasin asjad sinna ja läksin kontserte kuulama. Jõudsin täpselt Vance Joy ajaks ja hiljem oli veel Sam Smith. Päris huvitav oli täitsa üksi nii suures rahvahulgas kontserdil olla. Lõpuks kui ma tagasi telklasse jõudsin siis teised istusid juba oma platsil ja sain siiski oma üllatuse ära teha, kuna nad olid ka just jõudnud ja ei olnud autosse vaadanud veel. Seega lõpuks läks kõik hästi. Istusime ja jaurasime veel natuke, aga teised olid pikast festivalist ülisurnud ja väga miskit suurt sel õhtul ei toimunud.

Järgmisel hommikul viskasid nad mind Torontosse ära, kus mul oli terve päev aega ringi käia ja ka selle linnaga tutvuda. Nimelt oli mul jällegi pilet ööbussi peale, mis väljus kell 22.30. Seega panin asjad kohe bussijaama kappi ära ja kõndisin suurema osa kesklinnast läbi. Toronto näol oli tegemist tõelise suurlinnaga ja ta natuke meenutas New Yorki, aga samas nii erilist muljet nagu Montreal ta mulle ei jätnud. Üks väga huvitav asi seal oli see, et kohe bussijaama kõrval oli mingi Jaapani juustukoogi kohvik, mis oli nii populaarne, et seal oli terve päev läbi kuni kella 10ni õhtul välja vähemalt tunni ajane järjekord. Kahjuks ma seda järjekorda seista ei viitsinud niiet ei oska öelda, kas see tegelikult ka siis on nii hea, et on väärt tund aega järjekorras seismist. Teine asi, mis ma seal tähele panin oli see, et seal oli imelikult palju purskkaevusid. Peaaegu iga hotelli ees oli üks ja igas pargis oli paar tükki.

Õhtul siis läkski mul buss New Yorki poole ja hommikul kell 8.30 olin kohal. Sealt edasi ma nüüd praegu kirjutama ei hakkagi, sest nimelt tuli Kadi mulle natuke rohkem kui kaheks nädalaks külla ja selle aja kohta panen ma video kokku. Sellega läheb arvatavasti natuke aega, aga kui see valmis saab, siis panen selle üles ja kirjutan ka natuke sinna juurde.

Otsingutel

Vance Joy

Sam Smith

The Trio

The Crew

Mu viimane poutine

Juustukoogi järjekord