Seiklused teisel pool suurt lompi: Montreal

Laupäeval siis olin hommikul tööl. Peale tööd jooksin kiirelt koju, sõin ja jõudsin ka korraks randa seda üritust vaatama. Kahjuks oli seal peaaegu et kõik läbi ja teised hakkasid vaikselt koju sättima, niiet ma väga kaua ei jõudnudki seal olla. Sain ainult aidata teistel kogu festivalivarustust koju tassida. Õhtul oli sünnipäeva vääriline pidu ja pühapäeval käisime Matti vanemate kodus sünnipäevaõhtusöögil. Ma pole ammu nii head steak'i saanud, kui seal pakuti.

Pühapäeval sain ka töölt kinnituse, et mul algab järgmine tööpäev alles kolmapäeval kell 2. Seega tegin kiire otsuse, et lähen esmaspäeval Montreali ja olen seal paar päeva. Leidsingi pühapäeva suht hilja õhtul veel endale transpordi järgmiseks hommikuks. Neti kaudu otsisin välja numbri, kus pakuti kohta autos Montreali poole. See põhimõtteliselt seaduse järgi peaks olema nii, et see tõepoolest on mingi inimene, kes sõidab parajasti selles suunas ja pakub oma tühja autosse kohta, aga tegelikkuses on selle põhjal äri püsti pandud ja kindlad inimesed sõidavadki igapäevaselt inimeste transpordi eesmärgil. Nö. pileti pealt makse aga ei maksta, seega pigem selline natuke illegaalne värk.

Igaljuhul sain endale kell 8.15 hommikul koha ja kella 11 ajal esmaspäeval olingi juba Montrealis. Montreal asub siis Ottawast 200 kilomeetrit kirde poole ja on Kanada prantsuskeelses maakonnas Quebecis. See siis tähendab, et kõik sildid ja viidad ja muu selline kraam on prantsuse keeles ning kui veab, siis osades kohtades on ka ingliskeelne seletus. Ka enamus inimeste peamine suhtluskeel on prantsuse keel, kuid õnneks enamus neist oskab vabalt ka inglise keelt. See oli minu esimene kord olla prantsuskeelses keskkonnas, niiet ka see oli mulle väga uus ja huvitav.
See auto pani mind maha kusagil täielikus pärapõrgus, aga õnneks oli autos veel üks väga abivalmis tüdruk, kes ise ka kesklinna poole liikus ja ta näitas mulle õige metroo liini ja vajalikud peatused kätte, millega ma ilusti kesklinna sain. Kui kesklinna jõudsin, siis esialgu ei osanudki midagi teha, kuna mul see mõte nii järsku tuli, siis ega mul eriti mingit eeltööd tehtud ei olnud. Ainuke asi, mille olin välja vaadanud oli üks backpackerite hostel. Õnneks oli see suhteliselt lähedal sellele peatusele, kus ma maha tulin, niiet otsustasingi alguses sinna minna, et mingit infot saada. Check-in'i ma küll enne kella nelja seal teha ei saanud aga vähemalt sain sealt kaardi ja nad soovitasid kohti kuhu minna. Põhi kohad, mis läbi soovitati käia olid : vanalinn, uus kesklinn, maaalune linn ja mägi. Seadsingi siis sammud vanalinna poole, kuna sellest olid ka teised mulle üsna palju rääkinud. Teepeal jäi mulle ette hiina linnaosa, kus sõin lõunat ja jalutasin niisama natuke ringi. Vanalinna lähedale jõudsin ma umbes kella 1 ajal ja selleks hetkeks oli väljas lihtsalt täiesti talumatu kuumus. Ma üldiselt ei ole selle suhtes väga pirtsakas(kui NY olin, siis näitaks ka kraadiklaas 40 kraadi), aga see oli sõna otseses mõttes talumatu. Kraade vist isegi ei olnud nii palju, ilmateade näitas natuke üle 30, aga tunne oli sama, mis saunas. Ma isegi ei oska kirjeldada, mis selle nii hulluks tegi, kuna otseselt ei olnud nagu väga niiske ka. Selle kuumuse tõttu otsustasin plaanid ümber teha ja läksin alguses vanalinna asemel maaalust linna uurima. Tegu oli siis metroopeatuste juurde ehitatud kaubanduskeskustega, mis algasid maa alt ja viimased korrused olid maapealsete püroohoonete esimesed korrused ning need olid omavahel ühendatud maaaluste käikudega. Seega oli mul seal mõnusas jahedas õhus maa all päris mitmeks tunniks tegevust. Alguses võttis aega, et aru saada, kuidas seal orienteeruma peab ja ülejäänud aja vaatasin poodides ringi. See oli üsna kasulik, kuna tegelikult tulin siia ju oma kõige vanemate riietega(neid ka ainult natuke) ning suure plaaniga, et soetan selle reisi jooksul täitsa uue garderoobi endale, kuid siiamaani olid mu ostud piirdunud ühe paari lühikeste pükste ja ühe T-särgiga.
Kui lõpuks maa peale tagasi tulin, oli kell juba 4 ning temperatuur oli vähekene talutavamaks muutunud. Kohe esimene asi, mida nägin oli see suur mägi, millest mulle enne räägitud oli. Kuna tundus, et olen üsna lähedal sellele, siis otsustasin vanalinna järgmiseks päevaks jätta ja minna uurima, mis selles mäes nii erilist on. Ning jällegi olin ma täiesti lummatud. Sama jutt, mis New Yorkis põhimõtteliselt. See, et ühes suures linnas on selline suur roheline ala, annab sellele linnale minu jaoks täiesti uue väärtuse. Nii, kui sinna mäe alla jõudsin ja treppidest üles minema hakkasin, tekkis selline tunne nagu ma ei oleks enam suures linnas. Selle mäe näol oli aga tegemist tunduvalt metsikuma alaga, kui Central park. Vahepeal oli seal ikka täielik mets, kus läks mõni üksik sisse kõnnitud rada. Samas olid seal ka suured spordirajad, ilusad niidetud aasad ja tiigid ning tipus mitu vaateplatvormi linnale. Seega matkasingi seal ülejäänud päeva ringi. Vahepeal istusin kusagil ja nautisin vaadet ja siis jälle üritasin läbi metsa väikseid radu pidi mõnda uut kohta leida. Päris paar korda õnnestus mul seal metsas paar valet pööret teha ja seetõttu mu päevane kilometraaž tuli päris korralik.
Kohalikud tegid seal sporti nii joostes kui vändates ning perekonnad pidasid piknikke. Ka loodus elas seal täiega. Nägin esimest korda elus vabas looduses pesukaru ja veel mingit tundmatut looma, mis vist peaks ingliskeeles kandma nime groundhog ning ka oravaid oli sealt metsikult.
Õhtu viimane eesmärk oli mul leida kodutee peale jääv kuulus poutine restoran, kus pidi parimat poutine saama. Nüüd siis selgitan ka ära millega tegu on. Pärit on see salapärane toit siis Quebeci maakonnast ja koosneb ta friikartulitest, kastmest ja juustust. Kartulid on üldiselt natuke paksemad, kui meie mõistes tavalised friikartulid, kastmeks on gravy(parim seletus vist oleks tume lihakaste) ning juust on selline monzarella laadne valge juust, kuid natukene tugevama konsistentsiga. Kartulid kõige alla, siis juus peale ja kõik see on kastmega üle valatud. Kuidas iganes see teile ka vaimusilmas ei tundu, on tegu millegi täiesti imelisega. Esiteks on ta kindlasti parim toit, mida peale pidu, öösel, kusagilt võtta ning nagu selgunud on, siis maitseb ta ka päikeselvalguses imeliselt.
Kahjuks pidin aga selles suurelt kiidetud kohas, mida ma üsna kaua otsisin, natuke pettuma, kuna ootasin midagi väga erilist, aga hea oli ta sellegi poolest. Lisaks oli see mul esimene kord elus käia söömas täitsa üksi lauateenindust pakkuvas restoranis.
Kui peale seda einet lõpuks hostelisse jõudsin ja selle megapalava päeva lõpetuseks lõpuks külma dušši all ära sain käia, oli mul plaan veel välja minna ööelu kaema, aga selleni ma kahjuks ei jõudnud. Nimelt mõtlesin, et kasutan hosteli wifit ja vaatan kiiresti telefonis natuke ringi ja siis liigun, aga umbes 10 minutit peale voodisse külili viskamist ma juba magasin. See kuumuses matkamine võttis oma.

Teisipäeva hommikul oli juba ilm vähe inimlikum, kuna oli tekkinud mõnus tuul, mis päeva lõpuks tegelikult kasvas üle vihmaks ja tormiks. Õnneks selle aja, kui ma linna peal uitasin, oli kuiv.
Hommikul sain hostelis hommikusööki, mis oli minu üllatuseks väga korralik(puuviljasalat, mahlad, kohv, röstsaia variandid erinevad jne). Peale seda üritasin endale õhtuks transporti tagasi Ottawasse saada, mis mul aga väga ei õnnestunud, kuna olin sellega juba natuke hiljapeale jäänud. Kõik need samad nö. illegaalsed taksod olid juba täis. Lõpuks sain mingi väga kahtlase tüübiga diili, et kella 11 ajal õhtul on minek ja ta pidi mulle sõnumi saatma täpse kellaaja ja kohtumise kohaga.
Seepeale läksingi vanalinna avastama. Alustasin vanast sadamast ja seejärel tegin hostelist saadud turistiraamatu järgi läbi mingid kindlad turismirajad, mis möödusid kõigist tähtsamatest hoonetest. See oli ka ühtlasi esimene kord mu reisimiste jooksul, kus ma mingit sellist inforaamatut kasutanud olen ja pean mainima, et vist peaks teine kordki nii tegema. Päris tore oli vahelduseks täpselt aru ka saada, mis majast ma parasjagu pilti teen ja mis ajalugu selle taga seisab.
Oma tuuri lõpetasin ma peaaegu, et samas kohas, kust ma eelmine päev maa alt välja olin tulnud, seega otsustasin seal samas kaubanduskeskuses lõuna teha ja veel kiirelt mõned poed läbi käia. Samuti polnud ma veel midagi oma transpordist tagasi kuulnud ja asi hakkas kahtlane tunduma. Üritasin kätta saada seda härrat, aga enam ta mulle ei vastanud ja sellega oli asi selge. Juba korraks olin leppinud asjaoluga, et jään veel üheks ööks Montreali ja lähen hommikul vara tagasi, kuna bussid muidugi sõitsid veel sellel õhtul, aga need olid kõik jubekallid. Seega tahtsin kindlasti ühe sellise auto peale saada. Umbes kella 5 ajal üritasin veel mõned numbrid läbi helistada, mis netist leidsin ja lõpuks näkkas, aga see tähendas, et mul oli jubekiire, kuna minek oli juba pooleteise tunni pärast ja jällegi sealt samast äärelinnast, kus mind mahagi pandi. Seega jooksin ruttu tagasi hostelisse, võtsin oma asjad ja kiirustasin metroo peale. Ottawasse tagasi jõudsin natuke peale kella 10 õhtul.

Lisaks võib ära mainida, et see esimene härra, kes mind alguses koju viia lubas ja hiljem toru vastu ei võtnud saatis mulle õhtul, kui juba Ottawa poole sõitsin ka sõnumi, mis oli sõnastatud täpselt nii: The ride will not be happening due to I suddenly got a fever.

Yeah right! :D

Aga üldine pilt Montrealis oli väga mõnus. Tänaval ringi käies oli näha väga palju väga ägedat graffitit, inimesed tundusid vabamad kui Ottawas, ei olnud nii palju kiirustamist ja muidugi nagu mainitud see mägi/park keset linna andis omajagu juurde. Lisaks voolas sealt läbi ka jõgi, mis samuti annab minu arust linnale väga palju juurde. Vanalinn oli väga ilus ja mulle kuidagi tundus väga kodune selline vanalinna üleminek sujuvalt kõrghooneteks ja ärikeskuseks. Tallinnas üsna sama moodi ju.

Seega kokkuvõttes tulin sealt tagasi väga positiivsete emotsioonidega ja olin õnnelik, et ikkagi võtsin kiirelt selle otsuse vastu, et minna, sest muidu olekski vist see lahe linna nägemata jäänud, kuna nüüd olen nädala aega järjest tööl.