Seiklused teisel pool suurt lompi: Juttu Ottawast ja Kanadast ning siinsetest elanikest üldiselt

Nüüd lõpuks jõudsin selle postituse kirjutamiseni, mida ma siin juba põhimõtteliselt kuu aega olen üritanud kirjutada. Alguses ei tahtnud kirjutada, kuna oli veel liiga vara, et järeldusi teha ja hiljem ei jäänud aega enam.

See postitus siis peaks rääkima Kanadast ja Ottawast minu pilgu läbi. Mis mulle siin meeldib, mis ei meeldi ja mis on lihtsalt väga teist moodi või väga sarnane Eestile.

Ma tegelikult alustaks üldse inimestest. Usun, et enamus on kuulnud nalja, et Kanadas ainult vabandatakse ja et siin elavad kõige viisakamad inimesed maailma. Tuleb välja, et selles naljas peitub 100% tõde. Siin käib iga liigutuse ette ja taha vabandus ja tänamine ning need pole lihtsalt niisama öeldud sõnad vaid inimesed tõepoolest tunnevad, et see ongi koht, kus peaks vabandama või siis tänama. Toon siis ka mõned näited. Hakkasin autoteed ületama ja veel üks auto tegi viimasel hetkel vasakpööret sinna tänavasse, millest ma üle hakkasin minema. Kuna ma polnud veel jõudnud päris teele astuda, lasin auto läbi ja juhiks olnud naine viipas mulle käega tänutäheks. Täiesti normaalne ju...... aaaga, astusin siin mõned sammud edasi ja kuna mul oli roheline siis ootas punase tule taga üks auto(seal samas tänavas siis, kuhu see naine pööras), millel oli juhipoolne aken lahti ning ka selle auto roolis olnud härrasmees tänas mind, et ma selle naise läbi lasin. See juba oli midagi uut. Vabandamisega on see, et seda tehakse lihtsalt koguaeg. Tänaval, poes, klubis ükskõik kus kohas ma tormakas olen olnud ja seisvale inimesele seljatagant otsa jooksnud olen, on nemad vabandanud. Ehk siis põhimõtteliselt vabandan, et ma siin seisin või et mul kuklas silmi pole ja eest ära ei astunud. Ning see on mulle küll natuke veider, aga minu arust üli lahe, sest see hoiab ära igasugused arusaamatused, mõlemad vabandavad ja lähevad sama rõõmsalt oma päevaga edasi.
Sama on Beni ja Mattiga, et kui ma alguses arvasin, et ma olen külaline ja sellepärast pidevalt üritatakse mulle kõike paremat teha ja kui midagigi valesti läheb siis on näha, et neil endal on täiega halb ja nad täiega tahavad vabandada. Aga kui ma nüüd olen siin nende seltskonnas rohkem olnud, siis siin käibki nii, et kõik lihtsalt on megatoredad ja viisakad üksteise vastu.
Kujutan ette, et Dan ja Villi ütleks selle peale, et armastust täis on need inimesed siin.
Igaljuhul tänu kogu sellele soojusele ja headusele, mis siin inimestest kiirgab on mul kuu ajaga tekkinud siin selline tunne nagu ma tunneks kõiki neid, keda siin kohanud olen, juba väga pikka aega ja see on teinud mu senisest reisist imelise kogemuse.

Nüüd siis ütleks ka paar sõna Ottawa kohta.
Tegu on siis Kanada pealinnaga, kuid mitte suurima ja elanikerohkeima linnaga. Siin elab umbes miljon inimest, kui äärelinnad ka arvesse võtta. Kogu see linn on aga suhteliselt laiali valgunud. Kui näiteks oleme Matti juurest Beni juurde sõitnud, siis see võtab umbes 25 minutit aega, aga kogu see aeg on suurel linna sisesel maanteel, kus saab vahelduva eduga 70 ja 100-ga sõita. Ehk siis vahemaa iseenesest on suhteliselt pikk. Suhteliselt palju loodust on siin igal pool ja see äärelinna ala, kus Ben elab ei tundu üldse linna moodi olevat. Kui alguses seal ümbruses ringi sõitsime ja poodides käisime jne, siis küsisin ka Benilt, et kas me ikka oleme endiselt linnas sees, kuna sõitsime suurel maanteel kus ühel pool oli põld ja teisel pool mets. See, et see kõik suht laiali valgunud on tähendab, et ka kesklinn ei ole nii väga ülerahvastatud. Üldse selline elutempo ja inimeste hulk kesklinnas ei erine Tallinnast tegelikult eriti palju ja see on ka võibolla üks põhjuseid, miks ennast siin nii koduselt tundnud olen. Kesklinna võib vist suures piires paariks osaks jaotada. On jõe- ja kanaliäärne ala, kus on pargid, promenaadid ja ka parlamendi hoone asub jõe kaldal. Siis on äri tsenter ja siis on nii öelda vabaaja osa, kus on restoranid ja baarid ja poed jne. Seda kutsutakse Byward marketiks, kuna seal on ka tegutsev turg. See viimane on ka põhiline piirkond kuhu noored suunduvad, kui õhtul välja minek on ning seal on tõesti väga palju väikseid kohti kuhu minna. Kui tööd otsimas käisin ja esimest korda sinna tänavaterägastikku sukeldusin, siis olin suht üllatunud, kuna seal on neid erinevaid söögi- ja joogikohti tunduvalt rohkem, kui sellise suurusega linnas oodata oskaks.
Arhitektuuri poole pealt on muidu tegu sellise tüüpilise suurlinna keskusega, kuid kogu jõe- ja kanaliäärne ala on täis väga veidraid losse. Osad majad näevad välja nagu printsessi lossid Disneylandist ja parlamendi hoonete kompleks on omaette vaatamisväärsus. Lisaks sellel on üle linna laiali kirikud, mis tihtipeale näevad välja nagu kindlused.
Rääkisin siin jõgedest ja kanalitest. Nimet asub Ottawa Ontario ja Quebeci provintsi piiril ja selleks piiriks ongi Ottawa jõgi. Siin pool jõe kallast on Ottawa ja Ontario ning teisel pool jõge on juba Gatineau ja Quebec. Selle jõe ületamisega vahetub ka siis inglise keel prantsuse keele vastu ning selle tõttu on ka Ottawas prantsuse keelt rääkivate inimeste osakaal vast suurem, kui näiteks Torontos. Meie maja juures voolab aga Rideau jõgi ja nende kahe jõe vahelise paadiühenduse jaoks ongi ehitatud läbi kesklinna Rideau kanal, mis jällegi on omaette vaatamisväärsus kõigi oma paadilukkude ja sildadega.
Matti maja asubki siis umbes 20 minutise bussisõidu kaugusel kesklinnast, kohe Rideau jõe kaldal. Eelnevalt olen juba korduvalt rääkinud, et siin samas on ka rand, aga kuna tegu on linna sisese jõega, siis seal ujumine eriti soovitatav pole. Tegu on eramajade rajooniga ja üldiselt see naabruskond on väga mõnus ja vaikne. Iga päev, kui vara hommikul tööle lähen jooksevad oravad ja jänesed igal pool muru peal ringi ja linnud laulavad.
Selliseid Eesti linnadele tüüpilisi kortermaju leiab siit suhteliselt vähe.

Üldine loodus siin Ottawa piirkonnas on põhimõtteliselt sama, mis Eestis. Taimeliigid on põhimõtteliselt samad ja ka kliima on üsna sarnane. Ainuke vahe vist on see, et neil on väheke korralikumalt välja joonistunud aastaajad. Talv on ikka talv ja suvi ikka suvi, mitte nii nagu Eestis mõni aasta, et aastaringi on halb suusailm. Kuigi nad räägivad, et neil läheb ka olukord aina halvemaks siin sellega.

Nüüd räägiks igasugustest veidratest ja huvitavatest asjadest, mis ma siin märganud olen.

Nimelt võttis mul 2 nädalat aega, et selgeks õppida kuidas WC uksi lukku keerata. Kuna siin on enamus ustel uksenupud, mitte lingid, siis ma otsisin selle nupu pealt mingit väiksemat nuppu või seadeldist, millest ust lukustada, aga osadel nuppudel ei olnud neid ja kui ma teistelt küsisin, siis nad vastasid, et jah osad uksed ei käigi lukku ja üldiselt siin see komme, et kui WC uks on pärani lahti, siis see on vaba ja kui uks on kinni, siis tähendab, et keegi on seal, olenemata kas see uks on lukus või ei. Lõpuks tuli siiski välja, et see on pigem vana komme ja tänapäeva uksenuppusid tuleb lihtsalt sissepoole lükata ja veel korra keerata, et neid lukustada.
Siis järgmine asi on kraanid. Päris palju leidub selliseid Briti tüüpi süsteeme, kus on kaks keeratavat nuppu, külm ja soe. Siis on sellised kraanid kus on üks ümar pallike kraani peal, mida tuleb siis kas tõmmata, keerata või üles/alla liigutada. Ehk siis ka kraanide käsitlemine oli mul siin alguses natuke keeruline. Üks kraan Hannah'i majas oli konkreetselt selline, et mul võttis umbes 5 minutit aega, et see tööle saada. Siis näiteks meie dušši kraan on selline, et sellel ei saa vee tugevust reguleerida. Seal on üks nupp mida saab paremale ja vasakule keerata ja kui selle mingist punktist edasi keerad hakkab jääkülm vesi täie tugevusega voolama ja mida rohkem vasakule keerata seda soojemaks läheb. Ehk siis kui tahad dušši vahepeal seebitamiseks kinni panna, siis selle protsessi käigus saad korraks sahmaka külma vett kaela.
Siis ka WC potid on veidrad. Kui meil voolad vesi potis ülevalt alla, siis siin kui nuppu vajutada imetakse mingil megakiirusel olemas olev kraam minema nagu laevas või lennukis ja asemele tuleb uus vesi sealt samast august kuhu enne kõik kadus, ehk siis alt üles.

Lisaks mu WC ja vannitoa seiklustele tahaks rääkida ustest. Kanadalased on lihtsalt geniaalsed. Nad on lahendanud igipõlise probleemi poodides ja kaubanduskeskustes "Kas ust tuleb tõmmata või lükata?". Meil on selle jaoks sildid, aga mina näiteks kunagi ei pane tähele neid ja alati proovin ust, kumba pidi see käib. Siin aga lahendati asi nii, et seal pool, kust lükata tuleb on ukselingid ära võetud, ehk siis pole millegist tõmmata ja kohe kõigile on selge, et tuleb lükata.

Veel veidratest asjadest rääkides, siis siin on igasugune mõõtühikute süsteem täiesti peapeale pööratud. Ametlikult on siin Metric süsteem, mis on nii olnud juba vist 1950ndatest. Aga kuna neil on väga tugevad USA mõjutused, siis väga palju asju on veel endiselt Imperial süsteemis. Matt tõi kohe alguses mulle väga hea näite, kui segane neil see süsteem on:
Ta teab oma pikkust ainult jalgades, aga autoga sõites on vahemaa kilomeetrites, mitte miilides.
Ta teab enda kaalu ainult naelades, aga kui poodi läheb, siis ostab 300 grammi sinki.
Kui küpsetamiseks läheb siis ahi köetakse 425 kraadi fahrenheiti, aga väljas oli täna 28 kraadi celsiust.
Ka jookide suurustest räägitakse siin omavahel untsides, aga pudelite peal on liitrid. Hiljem on selle kohta päris hea seletav pilt.
Ehk siis minu jaoks oli see kõik siin alguses megasegane. Nüüd hakkan vaikselt pihta saama juba.

Nüüd kui kõigist headest ja huvitavatest ja veidratest asjadest on räägitud siis teeme juttu halbadest asjadest. Neid õnneks tuleb mulle pähe praegu ainult üks ja see on ühistransport. See on siin täielik katastroof. Esiteks on siin ainult bussid. Ei metrood, tramme ega ronge. Mingit linnasisest kiirrongi süsteemi siia ehitatakse, aga nad ise teevad siin nalja, et nende elu ajal see küll valmis ei saa. Bussiliine on ka suhteliselt vähe, niiet paljudesse kohtadesse saabki ainult ühe bussiga nagu näiteks siia Matti juurde. Siis bussid hilinevad peaaegu et alati ja vähemalt 5-10 min. Ainult siis, kui sa 1 minuti hiljaks jääd, siis tuleb buss õigel ajal või siis ka väga vara hommikul ja hilja õhtul võib bussi kas õigel ajal või paar minutit varem oodata. Seega õnneks tööle minnes mul probleeme olnud pole. Ka busside vahelt ära jäämine on üsna tavaline. Mu senine rekord on 4 järjestikust vahelt ära jäänud bussi.
Lisaks sellele, et see süsteeme siin ei toimi, on see ka ulmeliselt kallis. Ühe pileti hind bussist ostes on 3.55 ja eraldi piletina poest ostes on 3.20. Selle piletiga saab siis 2 tundi sõita ükskõik, mis bussiga. On olemas ka mingi magnetkaardi süsteem, aga see kaart ise maksab juba 10 dollarit ja soodustused ei ole väga oluliselt suuremad, seega mul polnud väga mõtet teha seda.
Ning kõigele lisaks veel käib pileti ostmine bussist ainult täpse raha alusel. Ehk siis põhimõtteliselt ainult müntides. Bussijuhi kõrval on kast, mille peal on pilu ja lükkad oma mündid sisse sealt ja siis bussijuht vajutab nuppu ja üks teine väike masin sülitab välja kellaajaga paberilipaka. Kui täpset raha pole, siis pead bussile saamiseks oma 5 dollarise sealt pilust sisse lükkama ja tagasi ei saa midagi.
Seega kogu selle süsteemi vastu võitlemiseks olen ma üritanud võimalikult palju jänest sõita bussijuhtidele vanu pileteid esitades ja tagauksest samal ajal sisse lipsates, kui teised välja tulevad(muidu sisenemine ainult eesukse kaudu).

Kokkuvõtlikult siis tegelikult kogu üldmulje on mul nii Ottawast, Kanadast kui ka kanadalastest ülimalt positiivne. Seega kui enne oli eestlaste peamisteks pikemaajaliste reiside sihtkohtadeks Austraalia, Aasia ja suveks USA, siis nüüd, kui ka Kanadasse on võimalik Working Holiday viisat saada, siis ma usun et hakatakse ka ühe rohkem siia tulema. Mina igaljuhul soovitaks väga siia tulla, kuna siin ei ole see backpackerite kultuur veel nii sisse juurdunud ja kohalikel ei ole väga mingeid eelarvamusi. Seega kui austraalias kohe tunnetasin, et minusse mitte ei suhtuta, kui eestlasesse vaid kui backpackerisse, siis siin on vastupidi. Samas avastada on siin vähemalt sama palju kui Austraalias, kui mitte rohkem. Ise olen natuke kurb, et juba nädala pärast siit lahkuma pean ja rohkem seda maad avastada ei jõua, aga järsku kunagi veel jõuab.

Väheke kaootiline postitus tuli, aga üritasin nii palju kirja panna, kui meeles oli parajast. Raudselt jäi midagi rääkimata ka veel, aga nüüd pilte ka Ottawast: