Kogu Kadiga koos reisitud aeg oli meil väga intensiivse graafikuga. Seega lükkasin ma oma edasiste plaanide tegemist koguaeg edasi ja lõpuks oligi selline olukord, et saatsin Kadi lennujaama ära ja mul polnud endiselt mingeid plaane. Tähendab plaan oli üsna selge. Floridasse saada kuidagi, aga kuidas, see oli küsimus. Istusingi siis lennujaama maha, et wifit kasutada ja lootsin, et leian mingid head viimase hetke pakkumised ja saan juba sama õhtu või järgmine päev lennata kuhugi. Kahjuks see aga ei õnnestunud, niiet mingi hetk sai mulle selgeks, et pean niikuinii üsna palju piletite eest maksma. Seega otsustasin veel üheks ööks NY jääda ja siis õhtu jooksul endale mingid piletid leida. Läksingi siis tagasi koju, võtsin arvuti ja läksin ühte kohvikusse wifisse. Istusin seal 3 tundi, kuni see kohvik kell 12 öösel kinni pandi ja endiselt ei olnud suutnud midgai leida endale. Läksin magasin öö ära ja läksin hommikul kell 7 juba tagasi sinna, et edasi otsida. Läks jällegi 3 tundi ja endiselt ei suutnud ma midagi leida. Otsustasin tagasi koju minna, süüa ja loota heade mõtete peale. Lõpuks tuligi mõte asjale natuke teisest küljest läheneda ja leidsingi endale piletid.
Seega plaan oli nüüd selline. Et sama päeva õhtul kell 11 läheb mul buss Washingtoni, mis jõuab kohale umbes kell 4.30 ja lootsin, et nagu tavaks siis buss natuke hilineb ja jõuab alles mingi kella 5 ajal. Siis saan minna kiirelt bussijaamast läbi, kotid kappi ära panna ja päiksetõusuks valge maja juurde minna, et seal päiksetõusust time-laps teha, siis linnapeal ringi käia ja kella 12 ajal juba lennujaama liikuma hakata, et kell 3 Miami poole lendama hakata ja siis õhtul juba varbad Miami Beachil liivaseks teha. Kõlab päris hästi eks...aaagaa kõik läks hoopis teistmoodi.
Nimelt siis peale piletite ära ostmist oli mul veel terve päev NY-is. Esiteks käisin natuke meie kodu ümbruses ringi, siis käisin panin kõik asjad kokku ja tegin korda kõik ning õhtupoolikul sain Esko ja Andrusega kokku ja andsin võtmed üle. Räägin kogu sellest kodu, Esko ja Andruse süsteemist lähemalt siis, kui video tuleb. Peale seda käisin veel ruttu Long Islandil Manhattani päikeseloojangut vaatamas ja tegin sellest ka time-lapsi, mis siis juba mu instas ka üleval on. Ning siis suundusingi juba Chinatowni, kust mu buss läks.
Sealt edasi hakkas nüüd kõik valesti minema. Esiteks oli see buss, millega ma läksin parasjagu logu, aga kannatas ära. Jäin põhimõtteliselt kohe bussis magama ka ning ärkasin selle peale et juht hakkas rääkima, et oleme Washingtoni jõudnud. Vaatasin siis kella ja misasja..... kell oli 3.10. Seega vastupidiselt mu arvamusele jõudis buss hoopis parasjagu varem, niiet kell 3.30 olin ma juba bussist väljas. Mõtlesin siis et pole hullu, lähen pikutan natuke bussijaamas ja siis lähen linna peale. Teadsin ette, et see buss ming otse bussijaama ei vii vaid peatub lihtsalt kesklinnas suvalise tänava nurgal, aga olin arvetsanud, et saan sealt otse metrooga bussijaama. Tuli aga välja, et erinevalt NY-st Washingtonis ei sõidagi metroo ööläbi, seega pidin hakkama jala bussijaama poole kõndima ning see ei olnud eriti lõbus. Kui NY on linn, mis kunagi ei maga, siis Washington oli küll oma parimas ja sügavaimas unes kell pool 4 öösel. Terve tee peal kuni bussijaamani nägin kahte jalakäijat ja ka autosid oli üsna vähe. Seega see jalutuskäik oli üsna ebameeldiv, eriti veel siis kui ma kogemata vale pöörde tegin ja kusgail väikses pimedas tupiktänavas lõpetasin, kus mingist möödasõitva auto aknast mulle midagi karjuti. See oli üsna kõhe kogemus, aga samas väga huvitav. Kui bussijaama jõudsin, siis ebameeldivad üllatused jätkusid. Tuli välja, et peale 9/11 terrorirünnakuid on tervest Washingtonist kõik avalikud kapid ära koristatud ja terve linna ainuke koht, kus oma kohvreid päevaks hoiule saab anda on bussijaamas, aga see avatakse alles kell 6 hommikul ja see maksab 45 dollarit päev. Istusin veel natuke aega bussijaamas ja üritasin netist leida võimalusi, kuhu oma kotte jätta ja tegin paar kõne ka hotellidesse ja hostelitesse aga kõik ütlesid, et pakihoid on ainult klientidele. Seega ei jäänudki mul muud üle, kui oma kohvrit terve päev kaasas vedada.
Võtsingi siis suuna selle kõige kuulsama pargi poole, mis algas Capitoliumiga ja lõppes Lincolniga ning vahepeal oli hunnik muuseume ning mälestusmärke, Washingtoni obelisk ja ka valge maja. Alustasin capitoliumi juurest, mis kahjuks oli tellingutes, aga enamvähem vähemalt sai aimu, milline see olema peaks. Siis suundusin obeliski juurde, et seal piletid tippu minekuks saada. Seal nimelt ei müüda pileteid vaid jagatakse neid hommikul 8.30-st alates esimestele õnnelikele. Sain seal natuke üle tunni aja järjekorras seista, aga õnneks sain endale kella 9.30 lifti peale pileti. Seega sain ka seal tipus ära käia. Siis jalutasingi teise pargi otsa, tegin härra Lincolniga paar pilti ja siis oligi juba aeg kiirelt valge maja juurest läbi käia ja siis lennujaama poole liikuma hakata. Valge maja oli küll natuke pettumus mu jaoks. Nägi küll ilus välja aga ma ootasin ikka midagi uhket ja suurt, aga võib vist öelda, et Kadrioru loss on ka suurem. Mainin igaks juhuks veel ära, et kõik selle tegin ma läbi päris korralikus kuumuses ja oma kohvriga, millel üks ratas oli katki. Seega oli mul kella 12-ks juba päris kõrini ja olin päris õnnelik, et lennujaama saan.
Lennujaama sõit oli küll väga pikk, aga vähemalt läks ilma viperusteta ja lennujaama jõudes tundsin ennast juba väga unisena ja ootus lennuki peale saada oli päris suur. Tegin check-in'i ära ja siis teatas härra teisel pool letti, et mu lend hilineb 15 minutit. Mõtlesin, et okei pole hullu, saangi kiirelt midagi süüa vaadata veel enne. Kõik mis edasi juhtus, oli aga jällegi täielik ulme ja tundus nagu ma oleks mingis filmis.
Kui mu lennu aeg kätte jõudma hakkas tekkis ekraanile kiri, et lend hilineb veelgi pool tundi. Natukese aja pärast muutus see pool tundi 45-ks minutiks ja siis juba teatati kõlaritest et idarannikul on olnud radari rike ja mitte ükski lend ei välju ega sisene ühtegi kirde USA lennujaama ning pole teada millal olukord paraneb. Muidu mul polekski nagu hullu olnud, aga kuna mu lend polnud mitte otse, vaid ümberistumisega Newarkis (jah ma tean, et see suht lollus, et ma sõitsin bussiga washingtoni, et siis tagasi NY lennata ja sealt miamisse, aga nii oli odavam lihtsalt), siis tekkis nüüd probleem, et ma võin oma teisest lennust maha jääda. Alguses ma väga ei muretsenud, sest mul oli päris korralikud 3 tundi aega kahe lennu vahel Newarkis. Mida rohkem aeg edasi läks, seda rohkem hakkas selgeks saama, et ega ma vist oma teise lennu peale ei jõua. Samal ajal oli terve lennujaam nagu sõjas. Kogu see vaatepilt oli nagu filmis. Kogu ooteala kõik pingid ja põrandad olid paksult rahvast täis, lapsed nutsid, inimesed oli ülinärvis ja keegi karjus pidevalt kusagil mõne lennujaama töötaja peale. Lõpuks lükatigi mu lendu edasi kuni kella 7-ni õhtul ja lõpuks tühistati täiesti. Seega jäin ma oma teisest lennust ka maha, aga kuna mul oli connected flight sama lennufirmaga, siis see tähendas, et nad pidid mind ikkagi kuidagi Miamisse toimetama. Kogu meie lend suunatigi siis infolauda ja sealt tehti minu jaoks sellised skeemid, et lendan hoopis läbi Orlando, aga vähemalt saan samal õhtul veel minema Washingtonist ja olen Miamis väga vara hommikul. Aga ka selle lennuga läks vähe nihu. Nimelt lükati ka seda umbes 3 tundi edasi. Seega lõpuks jõudsin ma kell 2 öösel Orlandosse, sain seal lennujaamas 2 tundi magada ja kell 5 lendasin Miami poole.
Kui ma lõpuks kell 6 hommikul Miamisse jõudsin olin ma täiesti surnud omadega ja juba unistasin täiega oma hosteli voodist. Läksingi siis otse lennujaamast hostelisse ja üritasin seal check-in'i teha aga mu ebaõnn jätkus. Ma küll helistasin eelmine õhtu neile ja ütlesin, et ma ei jõua see õhtu, aga et nad mu broneeringut ei tühistaks, et siis saan hommikul kohe tuppa minna, mitte ei pea kella 3ni ootama et saaks check-in'i teha, aga see inimene kellega ma rääkisin õhtul oli must valesti aru saanud ja nad ikkagi tühistasid mu broneeringu ja see tähendas, et ma pidin kella 3ni ootama, et saaks voodi endale.
Selle peale olin üsna pahane ja läksin lähedusse ringi vaatama ja hommikusööki otsima. Ostsingi mingist kohvikust bageli endale ja otsustasin seda randa sööma minna. Vaatamata väsimusele oli seal päris mõnus tegelikult. Miami beach siiski ju ja päike tõusis vaikselt ja polnud nii palav ka veel. Niiet kokkuvõttes oli väga mõnus esimene hommikusöök Miamis.
Peale seda läksingi hostelisse tagasi ja selleks ajaks oli see inimene seal leti taga vahetunud ning minu õnneks oli tulnud tööle see sama inimene kellega ma eelmine õhtu rääkisin. Kuna ta mäletas mind siis ta vabandas ja üritas mingied skeeme teha ja saigi mind kohe ühte tuppa lasta. Seega saingi lõpuks voodisse ja lõppes minu liiiiiga pikk teekond New Yorkis Miamisse.
Capitolium
Valge maja
Hullumaja
No comments:
Post a Comment