Miami

Mu Miami reisi põhiline eesmärk oli puhata ja siis veel puhata. Sellega hakkasingi kohe peale. Kui sain oma hostelisse check-in tehtud, siis esimese asjana magasin pool päeva maha. Pärast käisin veel rannas ja õhtul pikutasin ka niisama hostelis ning siis kordasin seda sama tegevust järgmisel päeval. Ainult selle erandiga, et järgmise päeva õhtuks olin juba natuke sõpru leidnud ja sai esimene pidu peetud. Ka kolmanda päeva ma põhiliselt lebotasin, aga pärastlõunal võtsin kokku ennast ja käisin ranna ääres oleva kuulsa Ocean roadi läbi. See siis on selline tänav, kus on metsikult baare ja restorane ja kõik majad on väga omapärase arhitektuuriga. Neid maju võib terves ühes South Beachi rajoonis leida, mida kutsutakse Art Deco rajooniks.

Mu hostel oligi siis South Beachil, mis on Miami Beachi lõunapoolne osa ning Miami Beachi näol on tegu saarega, mis on sildadega Maimi kesklinnaga ühendatud. Asukoha poolest oli see hostel väga super. Täiesti rannas. Ka üldiselt polnud väga nuriseda selle hosteli üle. Ma olin ainukeses toas, kus wifi ka tuppa ulatus, kuna me olime otse fuajee kohal. See oli päris hea boonus. Ainuke miinus selle hosteli juurs oli see, et köök oli natuke niru. Pliiti ega ahju polnud, niiet pidi mikrolaineahju ja keedukannuga läbi ajama.

Naljandal päeval oli hommikul ilus, aga selleks hetkeks, kui ma randa hakkasin minema hakkas sadama ja sadas päris kaua. Seega passisin enamus päevast hostelis ja jällegi lebotasin, kirjutasin blogi ja tegelesin videoga. Õhtupoolikul käisin veel natuke ümbruskonda vaatamas ning õhtul käisime jällegi väljas.

Viiendaks päevaks olin endale bookinud reisi Miami kõrval asuvasse Everglades rahvusparki. Sinna läksin ma koos ühe inglise kutiga(James), kes minuga samas toas oli hostelis. See reis kujutas endast seda, et meid võeti hommikul hostelist bussiga peale ja umbes poole tunni pärast olime juba kohal. Seejärel läksime kohe airboatiga(pärast pildi pealt näeb, mis see on) sõitma. Kogu see ümbrus oli nagu selline üsna märg soo ning selle ringi sõitmise eesmärk oli loodust vaadata ning erinevaid loomi ja linde leida. Põhiliselt otsisime siis alligaatoreid. See sõit kestis umbes 45 min ja peale seda oli alligaatori show, kus üks mees läks koos nendega puuri ja käitus nendega nagu koertega. Mängis ja sügas ja tegi erinevaid trikke nendega ning peale seda sai veel ühe väikese alligaatoriga pilti teha. Sellega oligi see tuuri osa läbi ja meil oli umbes pool tundi aega, et kohalikust kohvikust miskit süüa võtta. Sain alligaatori liha ka ära proovitud seal ning peale seda tõigi buss meid hostelisse tagasi. Pärastlõunal tegin rannas megapika jalutuskäigu. Mõtlesin et kõnnin natuke mööda ranna äärt edasi, aga lõpuks kujunes see jalutuskäik 4 tunniseks ja õhtuks olin ma näost täiesti põlenud. Õhtul chillisime hostelis fuajees aga välja ei läinud, kuna järgmine päev pidi vara tõusma.

Kuuendal päeval käisingi jällegi koos James'iga Key Westis. Tegu on USA kõige lõunapoolsema saarega ja ühtlasi asub seal ka kogu USA kõige lõunapoolsem tipp. Tegelikult on neid saari seal florida lõunatipus 43 ja Key West on neist viimane. Seega võetigi meid hostelist kell 7 hommikul peale juba ja hakkasime sõitma. Kõigi nende 43 saare vahel on sillad, mis moodustavad maantee. Seal on ka üks 7 miili pikkune sild. Seega kogu see tee sinna oli väga huvitav ja täis ilusaid vaateid. Kohale jõudes oli meil 6 tundi aega seda saart avastada. Selle aja jooksul jõudsimegi täpselt kõik põhitänavad ristipõiki läbi käia, rannas lebotada paar tundi ja kohalikku head toitu maitsa. Lisaks sellele oli seal saarel ka veel Hemingway maja, kus ta kunagi elas ja Harry Trumani loodud Valge Maja suveresidents. Nii kui uuesti bussi saime, et tagasi minna olime jumala surnud ja jäime kohe magama mõlemad. Sõit sinna ja tagasi oli umbes 3 tundi mõlemas suunas, seega jõudsime tagasi alles umbes 9 ajal ja olime mõlemad suht surnud, niiet õhtul enam väga miskit ei toimunud.

Seitsmendal päeval otsustasin lõpuks Miami linna ka vaatama minna. Ehk siis South Beachilt välja poole vaadata. Kui aus olla, siis ega seal eriti midagi vaadata ei olnud. Hommikupoolikul käisin veeäärse osa läbi, kus olid iluasd pargi ja turuhoone ning kiikasin korraks ka suurte majade vahele, aga seal küll mitte midagi polnud. Ainult büroohooned ja tühjad tänavad. Vahepeal käisin rannas ja siis õhtupoole kui temperatuur natuke langes jälle, käisin ühes kaugemas linnaosas nimega Coconut Grove. See oli jällegi vee ääres ja seal oli paar tänavat, kus olid kohvikud ja poekesed, aga see ei olnud kindlasti seda tunniajast sõitu väärt, mis mul kulus, et sinna saada. Seega Miamis endas sees ei ole küll eriti midagi vaadata. Kuigi ühed sakslased rääkisid, et käisid ratastega kusagil kunsti linnaosas, kus oli palju graffitit ja neile seal küll väga meeldis. Ehk siis kui otsida, siis vist miskit ikka leiab, aga suures piires pole see seda väärt. Õhtul käisime jällegi väljas ja seekord juba natuke uhkemalt :)

Järgmine päev oli mul kindel siht silmeees, et lähen teen oma viimase shopingu siin USAs ja ostan kõik vajalikud riided ära. Selleks reisisin peaaegu 2 tundi ühte kaubanduskeskusesse, aga kui kohale jõudsin läks asi päris hapuks. Enesetunne oli nii kehv, et isegi püsti seismisega oli raskuseid. Mõtlesin, et kas tõesti on pohmellikoll nii hullusti kallale tulnud, aga õnneks või kahjuks tuli lõpuks välja, et ma olin päris korraliku toidumürgituse saanud kusagilt hoopis. Seega shoping jäi ära. Suutsin vaevu kuidagi sealt keskusest tagasi hostelisse saada ja siis ei väljunud sealt enam kaks päeva. 

Tegelikult plaani järgi pidin järgmisel päeval üheks päevaks Tampasse sõitma. Piletid olid juba olemas ka, aga enesetunne oli ikka nii halb, et ei lubanud kuidagi minna. Seega minu viimased 3 päeva Miamis olingi täitsa pikali maas omadega.

Kokkuvõtvalt Miami kohta ütlekski, et siin ongi selline tõeline beachlife ja mitte midagi muud. Rand ja peod. Seega mina sain oma suure puhkamise eesmärgi täiega täidetud, aga linn ise küll mingi eriline vaatamisväärsus pole.