Jutt hakkab siis pihta eelmise postituse lõpust.
Lugu siis selline, et peale seda, kui Montrealist tagasi jõudsin, olin põhimõtteliselt nädala aega järjest iga päev tööl. Õhtud küll olid vabad, aga ma tundsin, et selline üldine väsimus hakkab tekkima sellest metsikust tempost ja otsustasin, et teen rahuliku nädala, et siis jäksaks ülejäänud suve veel täiega trippida. See siis tähendas, et hommikul olin tööl ja õhtul istusin kodus. See andis ka mulle selle aja need viimased kaks pikka postitust valmis kirjutada.
Eelmine nädal möödus aga Way Home muusikafestivali ootuses. Kolmapäev pidi mul viimane tööpäev olema, neljapäeval pidime asju pakkima ja mu sünnipäeva puhul midagi vaikset tegema ja reedel festivalile sõitma ja seal täiega tähistama. Nädala alguses juba hakkas mul aga tervis jupsima ja kolmapäevaks oli seis juba nii halb, pidin oma viimase tööpäeva ka ära jätma. See tähendas, et sünnipäev sai veel vaiksem kui plaanitud ja reedel ma teistega koos festivalile ei läinud vaid jäin Matti juurde. Reede ja laupäeva puhkasin seal ja laupäeva õhtuks tundsin ennast juba nii hästi, et otsustasin ikkagi veel viimaseks päevaks sinna festivalile minna. See oli megaõige otsus, sest sellega sain jälle ühe päris laheda seikluse oma mälestustesse lisada.
Nimelt polnud mul laupäeva õhtul kell 7 veel ei festivali piletit(kohapealt osta ei saanud), ega ka transporti sinna. See festival nimelt toimus Toronto lähedal u. 450km Ottawast. Paari tunniga õnnestus mul sebida endale läbi väga suure õnne nii pilet kui transport. Leidsin ühe tüdruku, kes oli juba festivalil ja müüs oma sõbra piletit, kes tulla ei saanud. Seega ei pidanud ma kusagilt läbi minema, et seda piletit saada, mis aitas päris palju kaasa. Algne plaan sinna saamiseks oli mul hääletada, aga kui google mapsi lahti võtsin, sain aru, et see väga arvatavasti ei toimi, kuna sinna ei läinud mitte ühtegi suuremat maanteed. Mööda neid väikeseid teid hääletades, mis koguaeg kuhugi imelikku suunda pöörasid, ei tundunud eriti tark mõte. Seega otsisin endale ruttu netist selle sama auto jagamise variandi Torontosse, millega Montrealis käisin. Ning kuna see otsus minna tuli mul suhteliselt järsku, siis pidin ka üliruttu enne öö saabumist kogu oma elu kokku pakkima ja valmis panema, et hommikul kell 6.30 juba liikuma hakata.
Pühapäeval ärkasingi 5.45 ja 6.30 hakkasin bussidega Lääne-Ottawasse trippima. Sealt sain auto peale ja alguses tundus kõik väga mõnus. Uus auto, 4 inimest autos, ruumi piisavalt ja ka inimesed olid väga toredad ja juttu jätkus. Umbes peale 45 min sõitu teatas juht, et võtame veel ühe inimese peale, kes tuleb istub keskele ja lubas, et see inimene ei pidanud eriti suur olema...... aga no ega ta eriti väike ka polnud. Tegu oli mustanahalise üsna lihases mehega. Pressisime siis ennast sinna taha kolmekesi ja sõitma hakates hakkas juht uurima, mis mehega tegu on. Kõik, mis edasi toimus tundus mulle juba üsna sürr. Härra oli professionaalne jalgpallur Jamaikalt, kes hetkel mängib Torontos. Siis jutu sees nii muuseas mainis, et läheb järgmiseks hooajaks Soome mängima. Siis ma olin juba mega äksi täis " no way man, i'm from Estonia. It's just next to Finland". Selle peale vastas ta üli tuima näoga, et ta teab jah seda, kuna ta mängis mingi aja Eestis 2008 aastal. Siis ma juba ei handlinud üldse seda olukorda ära enam. Küsisin mingi sada küsimust talt selle peale, aga kogu mu vaimustus kadus üsna kiiresti, kuna temal oli sellest kokkusattumusest üsna suva. Ütles et talle väga ei meeldinud Eestis ja see oli ka kogu jutt sellel teemal.
Ülejäänud sõit kulges ilma suuremate sündmusteta ja kella üheks päeval jõudsin Torontosse. Sealt edasi oli mul alguses jälle plaan hääletama hakata, aga see sama Jamaika jalgpallur rääkis mulle, et mul peaks olema võimalik üsna odavalt ka bussiga Torontost Barrie'sse saada. See muusikafestival siis toimus Barriest 20 km kaugusel ja Barrie oli Torontost natuke üle 100 km. Kui auto pealt maha tulin, siis hakkasingi otsima võimalust, kuidas bussiga saada. Lõpuks leidsingi üsna hea variandi, et saan linnaliini bussiga jänest sõites päris linna äärde sõita ja sealt juba üsna odavalt Berrie'sse, kuna olin juba päris lähedal. Jõudsingi nii lõpuks Berrie'sse ja sealt lõpuks siis pidin hääletama, kuna ükski ühistransport festivali poole ei läinud. Esiteks pidin aga kõigi oma kodinatega läbi Berrie kõndina, et linna äärde maanteele saada. Õnneks sain sealt üsna kiirelt esimese auto peale, mis viis mind natuke edasi ja sealt edasi pidin natuke kauem hääletama, aga see ootamine oli seda väärt. Täitus mu pikk unistus saada hääletades kabrioleti peale, niiet ma olin kohale jõudes päris õnnelik.
Kohale jõudes helistasin sellele tüdrukule, kes tõi mulle pileti ja siis arvasin, et nüüd on korras kõik. Aaa... see jäi mainimata, et ma ei öelnud teistele, et ma tulen. Ehk siis ma läksin sinna üllatama teisi, aaagaa...... siin oli üsna suur aga. Ma ei arvestanud selle festivali suurusega. Mõtlesin, et lähen lihtsalt telklasse ja ma teadsin ühe pildi järgi, et nad on aia ääres, ehk siis kui raske see ikka olla saab neid üles leida. Tuli välja, et seal on kaks massiivset telkla ala. Kõndisin esimese neist läbi ja ei leidnud neid. Selleks hetkeks ma olin juba jumala läbi omadega sellest kuumusest ja kõigi oma kottidega ringi kõndimisest. Seega otsustasin teistele helistada ja oma üllatuse ära rikkuda ja lihtsalt küsida, kus nad on. Aga keegi ei võtnud vastu. Kõigi telefonid olid festivali kolmandaks päevaks tühjad ja välja lülitatud. Sel hetkel ma sain aru, et nüüd on väheke jama ja mul ei jäänudki muud üle, kui otsida teine telkla ja ka see läbi kõndida. Tuli välja, et see teine ala oli põhimõtteliselt topelt sama suur kui esimene ja mul hakkas juba vaikselt lootus kaduma seal ringi uidates. Lõpuks läbi mingi ime ma siiski leidsin nende autod ja telklaplatsi. Neid ennast küll seal ei olnud aga Matti auto üks uks oli lahti. Seega viskasin asjad sinna ja läksin kontserte kuulama. Jõudsin täpselt Vance Joy ajaks ja hiljem oli veel Sam Smith. Päris huvitav oli täitsa üksi nii suures rahvahulgas kontserdil olla. Lõpuks kui ma tagasi telklasse jõudsin siis teised istusid juba oma platsil ja sain siiski oma üllatuse ära teha, kuna nad olid ka just jõudnud ja ei olnud autosse vaadanud veel. Seega lõpuks läks kõik hästi. Istusime ja jaurasime veel natuke, aga teised olid pikast festivalist ülisurnud ja väga miskit suurt sel õhtul ei toimunud.
Järgmisel hommikul viskasid nad mind Torontosse ära, kus mul oli terve päev aega ringi käia ja ka selle linnaga tutvuda. Nimelt oli mul jällegi pilet ööbussi peale, mis väljus kell 22.30. Seega panin asjad kohe bussijaama kappi ära ja kõndisin suurema osa kesklinnast läbi. Toronto näol oli tegemist tõelise suurlinnaga ja ta natuke meenutas New Yorki, aga samas nii erilist muljet nagu Montreal ta mulle ei jätnud. Üks väga huvitav asi seal oli see, et kohe bussijaama kõrval oli mingi Jaapani juustukoogi kohvik, mis oli nii populaarne, et seal oli terve päev läbi kuni kella 10ni õhtul välja vähemalt tunni ajane järjekord. Kahjuks ma seda järjekorda seista ei viitsinud niiet ei oska öelda, kas see tegelikult ka siis on nii hea, et on väärt tund aega järjekorras seismist. Teine asi, mis ma seal tähele panin oli see, et seal oli imelikult palju purskkaevusid. Peaaegu iga hotelli ees oli üks ja igas pargis oli paar tükki.
Õhtul siis läkski mul buss New Yorki poole ja hommikul kell 8.30 olin kohal. Sealt edasi ma nüüd praegu kirjutama ei hakkagi, sest nimelt tuli Kadi mulle natuke rohkem kui kaheks nädalaks külla ja selle aja kohta panen ma video kokku. Sellega läheb arvatavasti natuke aega, aga kui see valmis saab, siis panen selle üles ja kirjutan ka natuke sinna juurde.
Otsingutel
Vance Joy
Sam Smith
The Trio
The Crew
Mu viimane poutine
Juustukoogi järjekord
No comments:
Post a Comment